kedagi ei paista
on kergelt kiilakas õhtupoolik
kus munevad asfadid ja tondid
kus ülekeevas külmuses
sahistab üksik hunt
luuavart oma onni uksel
ja kuulatab küünalt
et kas see kes sees on
põletab või kustutab

RANTJEE JA KRUPJEE

nendestki pole midagi kuulda ega näha

ehk vaataksid korraks aadressile:
njah

GRAFOMAAN JA MELOMAAN

ei tea mis neist saanud on
hädaldati
olivad nii nirud ja kokkukuivanud
ära kirjutatud
ära kuulatud olemisega

Tänagi tahaksin praalida kullas
Röstida saatust nii taevas kui mullas
Aga ei lahene päevade pillerkaar
Kauguses sillerdab hunnitu vikerkaar
Otse udude viimasel piiril
Loojuva päikese soojuse kiiril

Uneliselt kergelt ajameri hääbub
Lumeliselt helgelt silmapiiril jäätub
Jätab hinge killukese ammukootud kindast
Vanemuisest Väinämöisest äranaerdud Lindast
Kalevite Kangest Kantsist elektroonsest kärast
Pärast seda tahaks ainult eemale sest mürast
Aga kohustuste hunnik kohkub sellest kaameks
Lubaduste leelotuste lohutumaks laaneks
Millest väljapääsu kaedes kaotad ajataju
Lumehelbeid lakkamatult silmadele vajub

Aja kergus
Aja kiirus
Täidavad
Aja

Pole kiiret
End tühjaks
Kallata
Maailma
Piiridetipuni
Vallata

Aja
Täidavad
Aja kiirus
Aja kerglus
Piripardani
Piiritulpi
Lõpuni
Igoreerides

mõnel päeval nii
kerge on
täita paberilehte
paberilehe
järel
ja saata
nad keskpõrandale
kokku

prügi-
kasti-
peatusse

SOME POETRY

By momentary whimsy feeling
I bought* a poetry book
SYMMETRY

I like beautiful round objects
And Robert Creeley's opinions
Short and impressive

I read several poems and I liked those
And I wrote many more by myself
To control to be satisfied
of that feeling

I'm geografically too far
to be extremely right
And mine financial capacities
are now over-exhausted
I can't buy more poetry books
For years from now

And poetry remains
wordily paperwork
----------------------------
* from American Amazon

Öösel viiratus Paul-Eerik
ümaral koljul viis valget tähte
Kas tegin väära tehte
või sai must poliitiku eelik?

Kuis mind vaimustab sõna capuccino
sel on jäätise kõla ja tuuletuhina mekk
in vino veritas veritas in vino
ja igaviku kohinasse mattuv paadivrakk

Ja kätte ei paista ei Bahama ega New Yorgi tähed
Sa aina lähed kui härg kel pärg on kasvanud pähe
Ja higipullid on otsmikul keemas kui tibud koomas

Eikeegi su eest on varmalt sinu enese maailma loomas

Tuled võpsikust takus jalu ja haokubu keset turja
Ära tundmata ilmruumi headust ning lihtlabast kurja
Mille vanakuri on kogund otse su ukse ette
Et lõplikult libastuksid ja hakkaksid kandma kette

Mille lõputu kõlksumine viiks su suurde vette
Tema enese särasilmade ja kõverkoibade ette

Kusagil tuksub süda
kusagil kõlksub raha
kuidagi kõigub maailm
tahad sa seda või mitte
pilk ulatub aegade taha
ja vikat antakse kätte

7. juulil 2003. aastal