Thursday, August 04, 2005
Tuesday, May 03, 2005
varastasin tüki leiba
(suure tüki, mõtelge!)
haukasin nii suure tüki
hing läks lausa umbesse
köhisin siis kurgu puhtaks
leib kõik lendas kaugele
varastasin tüki sinki
(seasinki, mõtelge!)
ja siis äkki olin kimpus
kont on jäänud kurgusse
läkastasin ennast lolliks
sink kõik kargas taevasse
varastasin tüki luulet
(oh kui magus maitses see)
oli taevatempli külge
jäänud korraks varjule
nüüd on minu ainult minu
teistele ei ulata
ükski teine ilma mõnu
ei meid lahti sulata
Monday, May 02, 2005
lubavat maailma
tänuga seiravad
Jupiter Marss
riskijad õdusalt
laava peal seilavad
ilaselt ökitab
kaasa neil Kärss
plahvatust prahvakut
naudivad asiselt
Jaana ja Jaanus
ning pastorpoiss Mauk
varsti on aeg
kus elada kasiselt
mõsiselt musiselt
masiselt vasiselt
aeg milles valitseb
Sõelade Mauk
aeg millest läbi käind
Viimane Pauk
Friday, April 22, 2005
Alone we are born
And die alone
Yet see the red-gold cirrus
over snow-mountain shine.
Upon the upland road
Ride easy, stranger
Surrender to the sky
Your heart of anger.
James K. Baxter
Jimmy Baxter (``John. K. Oxter'') is New Zealand's most famous poet. He was a man of great gifts and considerable charm, but he was far too prolific and was a hopeless critic of his own work. He was a cult figure to NZ radicals of my generation, as the rather Buddhist tone of this wonderful little poem might indeed have led one to expect, but he was in fact a catholic convert and had the full set of tiresome habits that go with it.
Every New Zealander of a certain age has this poem by heart. I do, for one.
kusagil kaugete jõgede rüpes
uinunud külade suitsuvines
hüpleb ja hüpleb hüpleb ja hüpleb
mõte maailmaimest:
kurjuseta inimesest
igavesest elust
igipäikesest pisikeses peeglis
mis on riputatud taeva raami
taevas ise asub teises pildis
kusagil kaugete jõgede rüpes
kesk laastatud laasi ja kõdunevaid tüvesid
mille koduks on omakorda uus ja pisem pilt
lõpuks ei helgi ega helenda muu
kui üksik klaassilm klaasist kandikul
päikesehetkel
Sonnet
When you see millions of the mouthless dead
Across your dreams in pale battalions go,
say not soft things as other men have said,
That you'll remember, for you need not so.
Give them not praise. For, deaf, how should they know
It is not curses heaped on each gashed head?
Nor tears. Their blind eyes see not your tears flow.
Nor honour. It is easy to be dead.
Say only this, `They are dead'. Then add thereto
`Yet many a better one has died before'.
Then, scanning all the o'ercrowded mass, should you
Perceive one face that you loved heretofore,
It is a spook. None wears the face you knew
Great death has made all his for evermore.
Charles Hamilton Sorley
As Michael Caine would say ``Not a lot of people know about Charles Hamilton Sorley''. But the line ``It is easy to be dead'' is surely one of the great lines of all time, and we really ought not to forget the man who wrote it. He was one of the many who had their lives cut off in the trenches. I know about him only because my father had been at the same school as Sorley, and had been exposed to the Local Hero effect. He doesn't seem to have written anything else that anyone knows, but this spine-chilling, blood-curdling little masterpiece surely deserves to be better known.
Thursday, April 14, 2005
ilmamaa melus,
ootamas aadet,
mis avaks vaadet
jumalamäele
ja satuks istuma tema käele
enne kui vallanduks ilmuhke piuks
maailm lööks kõlama viuks ja viuks
et viivuks avaneks viirukiudus
pimedus mis meid kord nägijaks kudus
mõnusalt liugleks siis alla ja alla
põrgu uks hingedelt pühitaks valla
külmadelt kateldelt pühitaks tolm
hingede loendus algaks: üks kaks kolm
uni saaks tõeluseks
maailm saaks tolmuks
õeluseks õe-luseks
olevalt olnuks
vaataks meid lahkelt siis onu Albert
kellel jäid kadunuks viiul ja molbert
jõllitaks õlistaks õilistaks mootorid
milledel vanad ja roostetand rootorid
saadaks meid-masinaid tagasi Maale
paigutaks kenasti metsaraale
õnnistaks olema sipelgusinad masinad
masinad masinad masinad masinad
Wednesday, March 23, 2005
kes tahaks nii väga elada formaliseeritud süsteemina
masinana mis ei mõtle ega ütle
vaid teab mis tuleb juba sisendamise hetkest:
ahel õun-söödud-sitajunn realiseerub silmpilkselt
ei mingit pingutamist
ekskrementeerimise ajavalikut
kohe ja avalikult saab asi aetud
ja ants
ning mitte kellelgi ei teki
moraalituse tunnet ega öäkk emotsiooni
ainult türingi masin teeb vahet
kus inimene kus teine temasugune
sõber vend kolleeg rauakolakas
kõlks pimmadi pommadi pumm
Saturday, February 12, 2005
kui kaua vaba olla
võib meie vabadus
et orjaketi kõlla
ei kostaks vabandus
et pikast pilkaspõlvest
veel pole pääsetud
ja igapäevaõllest
me pole säästetud
et ikka hiilib ligi
ja pääseb hingesse
üks pimeduse ringi
nii piinav pilveke
et need kel olid sõnad
kel vabad sõnad suul
on nüüd kui vanad mõrad
ja vabalt uitab kuul
19. märts 2000
me ülev ajastu
Kas tean kas kaua vestab
ja vastu kajastub
Kas see kes üle laua
loob hetke vajatu
Ei ütle: liiga kaua
on kestnud rajatu
Ja kas on üldse moodne
neid hetki hoomata
Et olla elusoodne
kesk tähti roomata
Ja kurke soolata ning tilli
ja lilli märgata
Ehk hoopis tulusam
on kohe taevas ärgata?
28. jaanuaril 2000/12. veebruaril 2005
Thursday, January 20, 2005
inimene tahab elada
inimene tahab hästi elada ja luua
tahab ilusti krasivo beautifully elada
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
ilmlõpmatud murd- ja irdarvud
mälestused inetust elust
isekatest naabritest
ninakatest isetegiminadest
nende lõrisevatest koertest
lõgisevatest kettidest püünistest tõketest
kätt verele kriipivatest metsistund kassidest
ilus elu peaks olema ette valmis kandikul kantud
igaveseks üüritud laenatud ettemakstud
igavesti oma
mis ongi inimeseks olemise eeldus ja tingimus
ei saa ilma iluta end teise ilma taluta'
sülitada kõigele segavale
ajada segi kõikide kaaslaste meeled
segada mett ja mammonat igasse joogipurki
meelitada enda poole ja enda eest kõnelema
pirakas piparkoogimehike kel metalne kõri
mis kõriseb meelitavalt kui ta peale haukuda
nii et temast (sellest mehikesest ikka)
õhkub magususe raskust ja nälja häda
ila suulaele ja hammaste vahele
sülge mida ei söanda põrandale lärtsata
sest tundub nii rammus ja toitev
elamise lõbu seda suurem
enese teadmatagi
kuskile pattude registrisse peidetult
lunastamata pattude ja muidu eksimiste
millele pääsemist lunida
papilt või mõnelt möödakäijalt
väga healt sõbralt kes vaatab kõõrdi
ega pääse ühe väga väikese ilusa kõrina loovutamisest
vahetuseks üks kulunud müntonkomm sügavalt taskupõhjast
aadete keskelt sõnumikuulutustest mille aeg tuleb homme
mis täna on kurdid ja kuuldamatud oma tegudes
päikese prožektorikombitsates
aga öö ajab nad kõhevile ja röökima
aateid ja paljastusi
selgesisulisi aardeid sigitab nende kõri
kuniks tuleb kramp ja halvab propaganda
olgugi heaendelise aga kurakäelise
kuradi käsilasi pole meil vaja omad pahalasedki veel valjastamata
venitada nätsu ühest suunurgast teise
et peletada suust tõusvat paha haisu
et oodata uut suurt tuult ja palavuse sekeldusi
no mida siin veel passida
näe juba tõuseb
tuuleke on tõusnud
meri on tõusnud linna tänavatele
kingad ei pea vett hea kingsepp aita
kinnita kingad suure naelaga põhjanaelaga tugeva paelaga
ära lase neil lootsikuteks saada ikka et kinnituksid põhjani
vihmake pladistab lapsuke vadistab juhhei
pladista lõbusalt
vilista vihinal viisi refriisi mis kostab paradiisi
plaadista lõbusa vee elukäik
28. augustil 2003
Friday, January 14, 2005
aeg ei kannata tõttamist
aeg tahab kinni pidada
piiri panna ja hinge tõmmata
piiritusest osa saada
ja iseeneseks jääda
aru pidada
ajal pole aega
aeg olla
pidevalt transis
tõketel jõkerdada
tõttes ja mõttes ja ülepeakaela
nagu laava nagu tulivesi nagu jumala sõrm
aeg tahab aeglust tahab voolata nagu asfalt
tasa ja targu tasa ja targu tasa ja targu
mitte nagu laava särtsudes ja laastades
ei mitte täna ei mitte veel niipea tänan
nagu asfalt
mõnusalt naksuv ja paigal
ent ometi voolav ja suures soojas
end olesklema unustav
täies pikkuses välja sirutav
laisk ja loomulik loomulik ja laisk
aeg tahab aksioomiks saada
selleks mida ei põhjandata
ega põhjata
mis lihtsalt on niimoodi ees ja keelel
ja mõistetav tühja lobata kaalutlusteta
kaalumisteta kaduteta
külgvaates siis külgvaates
otsevaates siis otsevaates
ja tagantvaateski pole koledik
või mingisugune kolakas
vaid aeg ise
kelle ninakumerused reljeefselt eristuvad
kelle kõrvauurmed ja ninasügavused luminestseeruvad
ja silmad hiigavad kui kavalad kalliskivid
sõrmejäljed asfaldilt ei eristu ei tule lahti ei määratle ennast
vaid süüvivad puurivad uudistavad vastu
ega lase koopiaid teha
tahavad ise targad ja omasoolised omasoojad olla
näpujälgi omada mis on ju geneetika ise
päritavuse taimelavalt sõrmedele koordunud ja klammerdunud
kivistunud kogu selleks eluks
mis meile ajana antud mis ajalegi antud
aga kui kauaks ja kes otsustab pole teada
aeg tahab olla genoom
mis ilmutab ega vastuta
ei vastuta sest ongi niimoodi
loodud
niimoodi sigitatud
selliseks tantsitud ja sõnatud
selle vastu ei saa
ei nemad kes mäletavad
ega nemad
kellest on ainult nimedega tahvlid
juba roheliseks tõmbunud murenemas
sellest ei räägita see on
paljutki
mis vihasest peast kõneldakse
paljutki
mis ilana huulte pealt niriseb
end vahtu lööb ja äiksegi pea kohale toob
paljutki
kuidas saab aeg sellest mäletamisest või unustamisest sõltuda
kui ta on aksioom genoom midagi sedavõrd tüvelist et alles juurikate
katkiminek võib teda kallutada
asfaldina voolav ideaalne aeg kui
parandamatu paratamatus
mida ei söö rooste ega joo konnad
27. aug. 2003, Tallinn