INDOLENT JA INDULGENTS

inimene tahab elada
inimene tahab hästi elada ja luua
tahab ilusti krasivo beautifully elada
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
ilmlõpmatud murd- ja irdarvud
mälestused inetust elust
isekatest naabritest
ninakatest isetegiminadest
nende lõrisevatest koertest
lõgisevatest kettidest püünistest tõketest
kätt verele kriipivatest metsistund kassidest

ilus elu peaks olema ette valmis kandikul kantud
igaveseks üüritud laenatud ettemakstud
igavesti oma
mis ongi inimeseks olemise eeldus ja tingimus
ei saa ilma iluta end teise ilma taluta'

sülitada kõigele segavale
ajada segi kõikide kaaslaste meeled
segada mett ja mammonat igasse joogipurki
meelitada enda poole ja enda eest kõnelema
pirakas piparkoogimehike kel metalne kõri
mis kõriseb meelitavalt kui ta peale haukuda
nii et temast (sellest mehikesest ikka)
õhkub magususe raskust ja nälja häda
ila suulaele ja hammaste vahele
sülge mida ei söanda põrandale lärtsata
sest tundub nii rammus ja toitev
elamise lõbu seda suurem
enese teadmatagi
kuskile pattude registrisse peidetult
lunastamata pattude ja muidu eksimiste
millele pääsemist lunida
papilt või mõnelt möödakäijalt
väga healt sõbralt kes vaatab kõõrdi
ega pääse ühe väga väikese ilusa kõrina loovutamisest
vahetuseks üks kulunud müntonkomm sügavalt taskupõhjast
aadete keskelt sõnumikuulutustest mille aeg tuleb homme
mis täna on kurdid ja kuuldamatud oma tegudes
päikese prožektorikombitsates
aga öö ajab nad kõhevile ja röökima
aateid ja paljastusi
selgesisulisi aardeid sigitab nende kõri
kuniks tuleb kramp ja halvab propaganda
olgugi heaendelise aga kurakäelise
kuradi käsilasi pole meil vaja omad pahalasedki veel valjastamata

venitada nätsu ühest suunurgast teise
et peletada suust tõusvat paha haisu
et oodata uut suurt tuult ja palavuse sekeldusi

no mida siin veel passida
näe juba tõuseb
tuuleke on tõusnud
meri on tõusnud linna tänavatele
kingad ei pea vett hea kingsepp aita
kinnita kingad suure naelaga põhjanaelaga tugeva paelaga
ära lase neil lootsikuteks saada ikka et kinnituksid põhjani
vihmake pladistab lapsuke vadistab juhhei

pladista lõbusalt
vilista vihinal viisi refriisi mis kostab paradiisi
plaadista lõbusa vee elukäik

28. augustil 2003

AKSIOOM JA GENOOM

aeg ei kannata tõttamist
aeg tahab kinni pidada
piiri panna ja hinge tõmmata
piiritusest osa saada
ja iseeneseks jääda
aru pidada

ajal pole aega
aeg olla
pidevalt transis
tõketel jõkerdada
tõttes ja mõttes ja ülepeakaela
nagu laava nagu tulivesi nagu jumala sõrm
aeg tahab aeglust tahab voolata nagu asfalt
tasa ja targu tasa ja targu tasa ja targu
mitte nagu laava särtsudes ja laastades
ei mitte täna ei mitte veel niipea tänan

nagu asfalt
mõnusalt naksuv ja paigal
ent ometi voolav ja suures soojas
end olesklema unustav
täies pikkuses välja sirutav
laisk ja loomulik loomulik ja laisk

aeg tahab aksioomiks saada
selleks mida ei põhjandata
ega põhjata

mis lihtsalt on niimoodi ees ja keelel
ja mõistetav tühja lobata kaalutlusteta
kaalumisteta kaduteta
külgvaates siis külgvaates
otsevaates siis otsevaates
ja tagantvaateski pole koledik
või mingisugune kolakas
vaid aeg ise

kelle ninakumerused reljeefselt eristuvad
kelle kõrvauurmed ja ninasügavused luminestseeruvad
ja silmad hiigavad kui kavalad kalliskivid
sõrmejäljed asfaldilt ei eristu ei tule lahti ei määratle ennast
vaid süüvivad puurivad uudistavad vastu
ega lase koopiaid teha
tahavad ise targad ja omasoolised omasoojad olla
näpujälgi omada mis on ju geneetika ise
päritavuse taimelavalt sõrmedele koordunud ja klammerdunud
kivistunud kogu selleks eluks
mis meile ajana antud mis ajalegi antud
aga kui kauaks ja kes otsustab pole teada

aeg tahab olla genoom
mis ilmutab ega vastuta
ei vastuta sest ongi niimoodi
loodud
niimoodi sigitatud
selliseks tantsitud ja sõnatud

selle vastu ei saa
ei nemad kes mäletavad
ega nemad
kellest on ainult nimedega tahvlid
juba roheliseks tõmbunud murenemas

sellest ei räägita see on
paljutki
mis vihasest peast kõneldakse
paljutki
mis ilana huulte pealt niriseb
end vahtu lööb ja äiksegi pea kohale toob

paljutki

kuidas saab aeg sellest mäletamisest või unustamisest sõltuda
kui ta on aksioom genoom midagi sedavõrd tüvelist et alles juurikate
katkiminek võib teda kallutada

asfaldina voolav ideaalne aeg kui
parandamatu paratamatus
mida ei söö rooste ega joo konnad

27. aug. 2003, Tallinn

vihmasegane välk
lööb päeva lõhki

ei pääse sest
itaaliakeelsest
lõksust

ei süntaksist
kontekstist
ega semantikast

august 2004, Amsterdam