Kadrile ja Erkile
Võtab tummaks, rõõmurikkaks,
õnnesoovi automaadiks,
piimapaki metsatukaks,
paigaks, kus saab plastmass hukka,
kust ei pääse piiluma
kes seal kõik on liikumas.

Kelle kätte sulpsab saatus,
mis on tulevane vaatus?
Trammirööpad kistud maast
peatselt järgneb muugi saast.

Ümber kohendada prügi
leekida ja üleneda
korduda ja ühineda --- 
see on tulevane vaatus,
mida eal ei vaena saatus.

mine peesse mu autron
aura jalust
aura ära
mul on endagi aurast kõrini
kõnni minema
kõtt-kõtt
sedapidi ja säältpoolt
saad oma keretäie kätte
nii et mull otsaees
nii hull on see asi
ja ära minu poole vaata
selline haisev saast
autroon või hülss
püssi sa minu käest ei saa
ja pageda ma sul ei lase
vermišell takoi
haisev

Kultuurivedru meie kõikide sees
pole veel leebeks kulunud,
Hooke'i seadus toimib.
Mõtelge, suure tüki sooja leiba,
supikausi kartulat,
võttis kohe, andis kohe, silma pilgutamata,
nahka soojaks nüpeldamata,
niisama,
ilmasoojaks,
oh et kohe kuldi silmad, silmad, mis põletavad,
jalad, mis pagevad,
kuulge ikka eilast möla ilmakese jahtunedes,
jahu taevasta sadades,
uurides ja uuristades kulla külma silma paistel,
paistes päkkadel lidudes vedrusamblal,
tuule tõukel, usu ja valuta,
ei ole oodata halastust,
alastus tuleb alandus kukil,
keegi ei pane tähelegi,
vedru vaid veidi kissitab silmi,
ilmafilmi käseb lõpuni kaeda,
ei vaeva tulutult oma kogutud energiahinge,
pinge lõõb pinndi kannikaisse,
pistet ei jõua adudagi,
ära ei jõua kadudagi Euroopa piiride sisemaalt,
vedru enese kinnituskeskmest,
valju möla kõlarite piirest.