kedagi ei paista
on kergelt kiilakas õhtupoolik
kus munevad asfadid ja tondid
kus ülekeevas külmuses
sahistab üksik hunt
luuavart oma onni uksel
ja kuulatab küünalt
et kas see kes sees on
põletab või kustutab

RANTJEE JA KRUPJEE

nendestki pole midagi kuulda ega näha

ehk vaataksid korraks aadressile:
njah

GRAFOMAAN JA MELOMAAN

ei tea mis neist saanud on
hädaldati
olivad nii nirud ja kokkukuivanud
ära kirjutatud
ära kuulatud olemisega

Tänagi tahaksin praalida kullas
Röstida saatust nii taevas kui mullas
Aga ei lahene päevade pillerkaar
Kauguses sillerdab hunnitu vikerkaar
Otse udude viimasel piiril
Loojuva päikese soojuse kiiril

Uneliselt kergelt ajameri hääbub
Lumeliselt helgelt silmapiiril jäätub
Jätab hinge killukese ammukootud kindast
Vanemuisest Väinämöisest äranaerdud Lindast
Kalevite Kangest Kantsist elektroonsest kärast
Pärast seda tahaks ainult eemale sest mürast
Aga kohustuste hunnik kohkub sellest kaameks
Lubaduste leelotuste lohutumaks laaneks
Millest väljapääsu kaedes kaotad ajataju
Lumehelbeid lakkamatult silmadele vajub

Aja kergus
Aja kiirus
Täidavad
Aja

Pole kiiret
End tühjaks
Kallata
Maailma
Piiridetipuni
Vallata

Aja
Täidavad
Aja kiirus
Aja kerglus
Piripardani
Piiritulpi
Lõpuni
Igoreerides