süda taob sõda kaob
tõvehoogude südamikesse
haavatavuse üdisse
haigluse südameisse

Inimene üha tõbisem
loodus üdini haige
aga ilus, kuradi kena, ma ütlen
Ilu silmist ei kao, ilusõlmes iga koit ja agu

kõik mis liigub
läheb üle kord

iga olukord

liiv jääb liivaks
vesi veeks
sõnad kuumaks
kartuliks

13.09.2010

Kes vastaks palujale
annaks tröösti
ja lohutust?
Kõik on nii katki
lõhkine ja kole
Kord öeldu painav lehkav
paheliselt vale
Nii palju kohustust
Nii vähe ohutust
Nii napilt oidu
Nii loidu
Märkamist

Ei lohutust ei usku
Tuskatoovat ootusetust
Ootvel

Päev vajuv vihkamise uttu

Kes hoomaks koormat
mis sääl hoomamatult
hõõgub?

Kes märkaks pisilast
kes tasa ootab
oma
torketundi? Sundi?

13. aprillil 1995

ei saa eales jätta jonni

ei saa küünalt
küünrapuudelt
ei saa püünelt

laane puudelt
roiutada
tuuleõhku

vaibumatut elujooki
elumahlade ekstrakti
ikka endast väljutada

hiilgeaegade terassilmad
hõõgutavad singulaarsust
maakera tagapoolel
kas saab sindri hüppama
kui püksid tuld võtavad
kas hakkavad talgi püksid püüli sõeluma
kui otsakene otsaees
või virutab keegi varbaga
selle palli avaruse vabadustesse
kust keegi teda kinni ei püüa
kätesse ei saa
ikka viuhti ja läind
teooriad upakil kurvakil räpakil roostes
kuluhallid ja viimse vindini tarvitet
teoreetikud viimsepäevakantud
ainult varbad veel paistavad päikesepimestuse alt

naljatlemisi julmalt
pea veereb kõliseb
katafalgilt
vaatemänguliste manu
kel isu see näeb ta sisu
kel himu see limu ise
kel selg leemendab
kel peerg väljatuse lävel
sel koivad juba koduteel
et ei pandaks pahaks
et ei satuks kõrvuti
peakene paikene ainukene
oijooo

kaks dimensiooni jälitavad kolmandat
ei teine teisest mööda ei kolmaski ega neljaski
ei naljatamisi ei julmalt rõhudes
libisedes otsekui jääl või lumel
ikka ninapidi kinni
otsekui sahk
mille päevad on loetud
nukker pikk pime mänd loojaku õdususes
õndsalt ja kaua kõikudes
kuniks juured veel kannavad
maa peab vastu
ja taevased tuuled murenevad vastu okkaid
üheksandas dimensioonis
ja kümme pluss ühes
stringide omapäise jõuramise rütmis
kuniks nägemist seniks vägevust
sinimuld võtku omaks ja valevus kiita
liita jõuame hiljemgi kui aega enam pole
aurustunud aeg tara taga kiidab taara tarkust
ega palu palukest ega pakase eest sooja
looja on looja on looja on looja
dimensioonitu singulaarsus süsimust auk

keskmetus tasakaalutus tagakiusatus
hullud hood
iga viimne kui kauge piiksatus
muudab eluloo

iga viimne kui kõrge kutsumus
annab jõu
magus neelatus, meelas lutsutus
millest vaadabki vastu õud

iga samm sirgelt joonelt viib kõrvale
iga viimne kui mõte on kõver
laskud põlvele,
vinnad vibu -
kauge eemärk on põnev

sipelgahammustuste müriaadide varjus
elad kui koletis tohutuis karjus
elad kui mesinik vahas ja jääs
puudub sul ilmale ligipääs

suurendusklaaside üüratus melus
valid ja vahid, mis vaadata ilus
valid ja vahid kuni lõpetab meel
tardumus talle on emakeel

ELU ON LIHTNE -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muuks polgu muret.

Kõnd annab tiivad,
kõrgele tõstab.
Kuhu need viivad,
kes kelle ostab?

Samm leiab saagi,
kes tõusnud on mullast,
jänesehaagid
ei päästa surmast.

Surm tuleb ise,
hääletult, visalt,
halvab su sise-
tunde ja kisad.

Seisma jääb keset
tarduvat päeva -
seda su silmad
jäävadki kaema.

Elu on lihtne -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muust polgu muret.

varsti matab päikese
me vapper tulev koduke
nii õrnake nii hellake
nii heledasti kollane

ta kerkib heli kiirusel
ning nagu tapjal viirusel
töö käib üks viks ja voks
jah toks toks toks toks toks

nii madalkõrge hiirehall
ja tomat tukub katusel
ent päikene on kadunud
kõik varju sisse vajunud

jah vajunud jah kulgenud
kõik sujunud oh ujunud
on külje alla ajunud
ning aju tühjaks kujunud

me majake see imehall

9. mail 2005. aastal

elo
veereb nigu herrness venimus
ühest purgist teise teisest makku ja sealt
solgiveetorusid mööda maailma sitatorni mida
ei kõiguta torm
ainult torud veel juhivad inimkeha
soolikad ja infovood
ikka ühe heinasao äärest teise äärde
eeslid valima jäävadki kui poliitikud sedagi lõuatäit
oma liuale ei kahma

19.III.1999