Wednesday, November 13, 2013

Minagi olin kord väikene mees ja päikene põles mu südame sees.
Nüüd olen saanud nii väikeseks, et olen iseenese päikeseks.
Mind keegi ei näe ega kuule ka, sest elan täiesti tuuleta.
Ja kui kord hakkabki sadama, siis panen otsemaid plagama.
Mida kiiremalt sammun, seda selgemalt näen, et eestlusest alles vaid silmade söed.
Oh mida sa sahmid ja mida ka põed tuleb ikkagi sellest, et raamatuid loed.
On saatanast salmid, päevavalgus on nöök, meiesuguste koht on üks pime köök,
kus huilgavad pannid, käib pottide kriisk ning valmib üks leotis, mis võidule viib.
Ei taha sa võitu, ei alistunut, kurgust trügib sul välja vaid valu ja nutt.
Aga keegi ei taha võidetut! Võimuväljadele on kõikidel rutt!
Mida teha, et maha suruda nutt ja näha päikeses kiirgavat võidelnut?
Tuleb minek ja kaugele alla (või üles) jääb Maa, teistel tuleb ta pinda jagada,
minul kauguse kiirendus ammu on sees - ei see ütle, kas tulev on ees
või hoopis tagantpoolt tulijad mind edasi minema susivad?
Need kiiruse sussid, mida jalast ei saa, mind panevad päiksena põlema
veel miljardeiks aastaiks ning selles ei saa küll saatant ennast süüdistada.
13. novembril 2013
EILSED VASTULAGE SILMAD
LAGI INGLIVALGE
PILK ÄRAMINEMISSE
VAIKUS
SULET LAUD
HELEVAIKNE HAUD

28. oktoobril 2013
ELU EI OLE PIKK
PALJU LÜHEM KUI ARVATI
KOGU ELAVA ELU
PLANKTONIMASS JA GEENID

23. OKTOOBRIL 2013
nädal nädala järel
näha kuis keha
aparaatide türannia all
väsib
kuhtub
kuivab jõuetuks
hingatamise vuhvat-vuhvat-klõks

ja
mina
saan
üksnes näha
silmi kerkivate pisarate
vikerkaart
peegelduste peeglit
kõrgusse vaatavate silmaterade
ühenduskanalit taevaste väljadeni

kui kaua veel?

13. oktoobril 2013