vältida et välistada et väldata et vältida et välistada
et suure paugu piuksuni vastu pidada vastu pidada lõuad pidada
ja hambapastameres end täiesti uueks küürida varbast vaimuni
vaim vaibana taevasteni küündimas varvas puurimas naftamaardlat
Tuesday, September 05, 2006
alla kirjutada
maha istuda
maha kirjutada
alla lasta
maha lasta
süüdimatult
pikas pilkasuses pikas unes
pikas rivis puust pintsakus
vasak käsi poolenisti kivis
mälu krampis väikses nutsakus
Nuustakult veel korraks läbi põikas
häbi põletas ja pleekis puhvis juus
ammukadunuid kui nimepidi hõikas
kaotas okkad iga mänd ja kuusk
alla lasta maha kirjutama aega
mille kriime pole kogutud
mille vaevast pole tehtud laeva
mille nime pole jogurtil
maha istuda
maha kirjutada
alla lasta
maha lasta
süüdimatult
pikas pilkasuses pikas unes
pikas rivis puust pintsakus
vasak käsi poolenisti kivis
mälu krampis väikses nutsakus
Nuustakult veel korraks läbi põikas
häbi põletas ja pleekis puhvis juus
ammukadunuid kui nimepidi hõikas
kaotas okkad iga mänd ja kuusk
alla lasta maha kirjutama aega
mille kriime pole kogutud
mille vaevast pole tehtud laeva
mille nime pole jogurtil
Monday, May 29, 2006
Wednesday, April 26, 2006
kärnase lambana konnana kukena
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud
tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu
tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi
vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae
sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees
ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud
tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu
tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi
vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae
sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees
ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd
malbeid neitseid trepimademetel
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid
ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid
ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid
alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi
ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn
malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid
ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid
ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid
alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi
ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn
malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest
Subscribe to:
Posts (Atom)