kärnase lambana konnana kukena
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud

tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu

tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi

vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae

sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees

ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd

malbeid neitseid trepimademetel
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid

ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid

ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid

alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi

ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn

malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest