olev olematu
tulev tulematu
minev minematu
kartev katrmatu
jäik leebe

tulikülm armviha
kibemagusalt
võtab suult
kirbüleva nänni

ei näe nii kaugele
et silm seletaks tõtt
pisargi valgub laugele
kõtt pergel kõtt

ei noh mis te metsast lõikate
ei noh milleks see tõtt
keda tüvede keskelt hõikate
või on see uute tegude hoovõtt

taevatuina
lunastatud
hingetuina
unustatud


***
põrgukatlad nii
vaevu leiged
õlu ja vein ning
kerged eined

kes võtab sõna
kes vastutust kanda
möla ja möla ja möla
kergel käel välja anda

katame taevad kinni
võtame valguse ära
müttame - mutid - ringi
milleks värvide sära

süüvime sügavikku
viskame retked meelest
milleks meil igavikku
mälestised keelest

keeletuina meeletuina
hea on tajuda hetke
millest kulgeda tuima
pimediku kütke

keegi
eiteakes
tuleb
eiteakust
muneb
eiteamida
seegi
eiteajah

juba
vastu
lennu-
lage

juba
üüra-
tumalt
tige

juba
taltu-
numad
toonid

juba
jagab
elu-
voodit

külva
või
ära
külva

seegi
talv
võtab
õnneli-
kumad
endale

ega keegi meist usu
et on luuletaja
seni kuni keegi teine ei ütle
käi peale kinnita toimeta tuuluta
eneseteadvust säti
õigele lainele

siis küll

ilma sees on soe
ja puhub nõidsat tuult
õndsa rakukoe
tõstab elupuult

kõrgustes on karge
asjapoolne hõng
sõnnikuselt kange
igavikulõng

igal aknaruudul ise isik
igal taldrikul oma pisik

iga südamesoe omaette
ja kõik jäljed peidetud vette

mille tumedus ükskõikselt õõtsub
omatahtsi vastu lõõtsub

lööb valusalt piki näppe
piki näppaja pikki näppe

vihkan vene plikade sihitut saginat
vene poiste vilavaid silmi
raadio lõputut igavat raginat
moepäralist elufilmi

mille lint on räämas ja kriibitud
mille kaadrid ei elusta päeva
milles justnagu oleks viibitud
nähtud isegi asjalist vaeva

seda venivat kiiskavat kriiskavat
elupäevade lohisev-lohet
tahaks näha hinge taevasse viskavat
sedamaid jalapealt otsekohe

ühtelugu uudisteks vormuda
on valus nii inimestel kui loomadel
kelle üle valitseb üllas ootamatus
mida kogedes lihtsalt ei saa enam
niimoodi uudiskledes voolata
vaid peab valima raja
mille voolusängis kulgeda
kuni äkiline sähvatus sulgeb
sellegi sihiseade siirates
kõik tuleviku lummavasse ainsusse

kus on kus on kurva kodu
koomalise elupaik

käib neid ringi ühterodu
sääl kus lõhnab männi vaik

INDOLENT JA INDULGENTS

inimene tahab elada
inimene tahab ilusasti tahab lõbusalt elada
juba Stalin teadis seda hästi
juba tema põhjendas oma laibakuhilaid
rõõmsa elevusega töö tegemise elavat tulemit näha

tahab elada
krasivo bjuutifully mõnusalt
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
murduvad murdarvud
mälestused isetust eluteost ja
isepärastest naabritest
kel koerad meloodiliselt lõrisevad
ja metoodiliselt ilusasti püksisääri käristavad
kel kassid külaliste koivad verele kriibivad
ise sealjuures monotoonselt ja uinutavalt nurrudes

ilus elu ehe elamine peaks olema ette antud
laenuks loetud nagu kõik mida ei pea tagasi maksma
igikestvalt sädelevaks sillerdavaks lõõritavaks laenuks
mille täht vaatab vastu igast päikesepeegeldusest
mille kasutamine millel lullitamine on inimeseks olemise eelduseks

sülitada kõigele segavale
segi lüüa kõigi kaaslaste meeled
lastes voolata verel veinil ja toormahladel
luues olukorda kust pole pääsu
meelitada enda poole pirakas
piparkoogimehike
kellest/millest hõngab magususe raskust
rõskust suulaele ja hammaste taha
enese elamisele uut uljamat hoogu
lõbu suuremat
kui kelletahes pattude register
mida lunastada
millele papilt pääsemist anuda
lootust lunida nuttagi pisarat paar
sellal kui vaga isa müntonkommi lutsutab
ning süljeläraka järgi otsustab kas ma väärin
kas tõepoolest ta tohib ta tihkab ta usub
mu kahetsust mis koob kaastunnet
münton peletab ta lämmatavalt roiskuva hingeõhu
no nii
mida jääb oodata kuke või kuu kukkumist
lamba või kamba sammude kaja

tuulekegi on tõusnud
meri on jõudnud linna väravateni
tänavad ootavad suurpuhastust
lunastavat üleujutust

pladista aga lõbusasti
vilista aga viisike kõrgele
plaadistajad on kohale jõudnud

lõbusad on luukerede virnad
kõikide hambad laialt irevil

28. augustil 2003. aastal

kedagi ei paista
on kergelt kiilakas õhtupoolik
kus munevad asfadid ja tondid
kus ülekeevas külmuses
sahistab üksik hunt
luuavart oma onni uksel
ja kuulatab küünalt
et kas see kes sees on
põletab või kustutab

RANTJEE JA KRUPJEE

nendestki pole midagi kuulda ega näha

ehk vaataksid korraks aadressile:
njah

GRAFOMAAN JA MELOMAAN

ei tea mis neist saanud on
hädaldati
olivad nii nirud ja kokkukuivanud
ära kirjutatud
ära kuulatud olemisega

Tänagi tahaksin praalida kullas
Röstida saatust nii taevas kui mullas
Aga ei lahene päevade pillerkaar
Kauguses sillerdab hunnitu vikerkaar
Otse udude viimasel piiril
Loojuva päikese soojuse kiiril

Uneliselt kergelt ajameri hääbub
Lumeliselt helgelt silmapiiril jäätub
Jätab hinge killukese ammukootud kindast
Vanemuisest Väinämöisest äranaerdud Lindast
Kalevite Kangest Kantsist elektroonsest kärast
Pärast seda tahaks ainult eemale sest mürast
Aga kohustuste hunnik kohkub sellest kaameks
Lubaduste leelotuste lohutumaks laaneks
Millest väljapääsu kaedes kaotad ajataju
Lumehelbeid lakkamatult silmadele vajub

Aja kergus
Aja kiirus
Täidavad
Aja

Pole kiiret
End tühjaks
Kallata
Maailma
Piiridetipuni
Vallata

Aja
Täidavad
Aja kiirus
Aja kerglus
Piripardani
Piiritulpi
Lõpuni
Igoreerides

mõnel päeval nii
kerge on
täita paberilehte
paberilehe
järel
ja saata
nad keskpõrandale
kokku

prügi-
kasti-
peatusse

SOME POETRY

By momentary whimsy feeling
I bought* a poetry book
SYMMETRY

I like beautiful round objects
And Robert Creeley's opinions
Short and impressive

I read several poems and I liked those
And I wrote many more by myself
To control to be satisfied
of that feeling

I'm geografically too far
to be extremely right
And mine financial capacities
are now over-exhausted
I can't buy more poetry books
For years from now

And poetry remains
wordily paperwork
----------------------------
* from American Amazon

Öösel viiratus Paul-Eerik
ümaral koljul viis valget tähte
Kas tegin väära tehte
või sai must poliitiku eelik?

Kuis mind vaimustab sõna capuccino
sel on jäätise kõla ja tuuletuhina mekk
in vino veritas veritas in vino
ja igaviku kohinasse mattuv paadivrakk

Ja kätte ei paista ei Bahama ega New Yorgi tähed
Sa aina lähed kui härg kel pärg on kasvanud pähe
Ja higipullid on otsmikul keemas kui tibud koomas

Eikeegi su eest on varmalt sinu enese maailma loomas

Tuled võpsikust takus jalu ja haokubu keset turja
Ära tundmata ilmruumi headust ning lihtlabast kurja
Mille vanakuri on kogund otse su ukse ette
Et lõplikult libastuksid ja hakkaksid kandma kette

Mille lõputu kõlksumine viiks su suurde vette
Tema enese särasilmade ja kõverkoibade ette

Kusagil tuksub süda
kusagil kõlksub raha
kuidagi kõigub maailm
tahad sa seda või mitte
pilk ulatub aegade taha
ja vikat antakse kätte

7. juulil 2003. aastal