Käes on savi
Käes on õhtu
Käes on huvi
täita kõhtu
Käes on hommik
Käes on kommid
Läind on lemmik
jäänud pommid
Näljased ja lootusetud
võimukad ja iharad
Pole suutnud välja leida
kuhu panin kiharad
meeleheitest kihavad
kuhu panin pisarad
kallike mis valas kaussi
pani aknalauale
Vaja oleks doktor Fausti
viia ema hauale
Käes on õhtu
Kadund huvi
täita kõhtu
Tubli, tubli,
niksi-näksi
mis toob suvi lauale
vanaema hauale

ISE ENDALE

Kõik, mis torkab silma,
saada suurde maailma;
kõik, mis vedeleb jalus,
olgu temale alus
ja see, mis ei anna lükata,
seda ära minema läkita,
vaid päevade kaupa silita,
juurde veel vaikselt vilista
ja lase universumil olla,
ära seal ilmaasjata kolla,
sest võid igavikule komistada,
aga tema tahab sind omastada.

Tervitab, Julius,
tema hingeõhk ning sisetunne.

KAKS FB SÄHVATUST ELOLE SÜNNIPÄEVAKS

1.
Õnne vaata läbi loori, siis saad kaeda õiget tooni!

2.
Septembriks on selle maja õhk minust puhas, lähen Stroomi metsa venelasi kollitama, Vanamõisa lapselapsi kantseldama, oma koju raamatuid riiulitel jõllitama, niisama vedelema ning Jungi suhteid Moreno ja Pauliga klaarima, arvutiprogramme mängitama, häid filme vahtima, silmapilgutusi jahtima, universumi saladust jälitama, ebasümmeetriat kummardama, tumedast ainest ja energiast mööda vaatama, valguse kiirusele kaasa vilistama, Juhan Liivi ja Pessoad, Borgesi ja Juhan Viidingut lugema, uut alusväärtuste ruumilist skeemi korrastama, (ja nagu kivisildnike maailmas tavaks tualetis ja trotuaaride kõntsas käima).

 

                             Aili ja Tõnu mälestuseks

Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Kes pühiks pisaraid
Kuid varsti puud on lehes
Me jäänud leseks
Keset elavaid
Kõik jäänud leseks

Tuul vaid pingutab
Vihm maju peseb
Oks uljalt ringutab
Hing kurbust mõseb
Kesk elavaid me lesed
Kuni saatus päädib
Ja räägib
Selgeks meie ilmadki

Ei anta tagasi, kes kord on läinud
Lahkunud

Sääl ükski uks ei avanenud, et neid välja lasta
Kes laskis, lubas, meelitas ja veenis
Kes tuikab veenis, meelekohtades
Me elu luhtadel on liiga palju tuult
Mis puutub olemise äärt ja juurt
Me huulil kipitab vaid küsimus
Miks tagasi ei anta neid
Kel päritud me ühtekasvand eluteed
Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Me peskem kõrvad
Et kuulatleda
Kas hingab kõrval
Öösel kolliks käib
Ja kohab veres

                                         Tõnule

see tume maa on nüüd sinu maa
see kestusetu aeg on nüüd sinu aeg
vaevadeta ruum täis lõbusaid liblikaid
mida hetkede lõpmatuses käid
käid ja käid ja käid
väsimata kannatamata naerusui
kõrgete rahvas mõlemal käel

sinu naeratus keset otsatut kurbust
jääb meie - maakate - kanda

liikumatus liigutamatus
tuim iga meelelible
aga luule ei tule
ei kiirusta
ega kallista

luule ei lehvitagi enam
tal on oma asjad ja armud
ta on suureks kasvanud
armastusväärseks
armutult armulikuks

lennutee kõrgustes on tal väike osmik
kus ta vaimustunuid vastu võtab ja läbi nahutab
keegi ei laena, ei müü, ei kaaperda mulle lennukit
et temani ulatuda

varjukujudest elatun
suitsust ja viirukist
laon oma doominomajakese kokku
iga tuuleiil lööb ta uppi
armast tuuleke päästja ja karistai
võta luule oma õhkudesse
las ta sirutab oma käekest
et saaksin ära suudelda sinna takerdunud ebeme

aga tuul vaikib tormi ei tule
ja luule sahistab tasaette ettetasa
oma kõrges kauguses

minul hakkab külm ja ma lähen ahju peitu
lõõman seal omaette et sooja saada
ning mõtteid taas luulekese lainele sääda

headaega süside keskelt headaega suure paugu hetkest
praegu on avatud valge augu tummine tunnel
ehk peaks ära kasutama
järsku viib otse luule õuele
sõnakõuede keske-ella, taara tammiku tagaje

ei suuda paigast tõugata
täismalmist minarett
kuikaua suudab lõuata
üks lihtne pronksist kett

ja ujuda kas vastu vett
on tegu tarmu väärt
või hoopis lasta kanda end
on ihalduse äär

Jaksu ja meelt
hoidmas sel teel
kõik seda naist, seda meest!
Mälestus tõuseb me seest
ega rauge.
Laine on kõrge kui huige -
mõistuseväline kiirg.

1.02.2015

ei ole midagi kirjutada
kõik on puntras või puuris
koos oleme võrkudesse
mässitud ilmselt enam
kunagi ei naase
oo oaas kallikene
ikka terendamas
teretamas säält
põlluveerult kus kord
peere koguti et
süüdata süda
südamliku kauguse
ainukene ehe