kunagi unustati mind kolikambrisse
kui välja sain oli maailm sootuks uus
igal platsil kasvas maja igast aknast kiikas
mingi jobu kel kõrvust tilpnesid juhtmed ning
huul oli rullis mingi mikrofonilaadse seadme
raskusest
rõskusest
kõnelemata sest kolikambri vaikne ja mahe kliima
oli mu ära rikkunud pistes ajju pisukese teadmise
et inimeste keskel on omasem on mõnusam soem
nende soerdite keskel küll mitte mõmisesin oma
elukoliurkasse naastes

kesteebselgeks teebkesselgeks selgekskesteeb
jäigimukõrvu jälgimukõrvu neisse on kaktuselised
mikrofonilaadsed oma pesa teinud käi veel väljas

lõbusalt
lõbusamalt
veel veel ja veel

lutsukivina
ületada veteväli
ja uppuda

mis võiks olla
üllam ülevam ümm

kunagi pole hilja
avada pööninguluuk
ja kiigata öisesse
sügavikku

kas täna julgen?
kas kohe olengi ingel?

MINA olengi MAAILM
kes võtab vastutuse

kel kõik vastused
silmpilkselt käes

mäng käib
ühte väravasse
minu ja maailma
vahel

vahel on maailm
väravaks
vahel mina

löödud väravaid
loetakse siis
kui luuad
lõunamaale
lennand

minugipärast võib maailma
ududesse matta
ja mustad augud
skafandritesse ajada
ikka ei jõuta
õigeks ajaks
pärale
ning maailmakahi
võtab võimust

ilus vaatepilt
suurejooneliselt
tappev

kaugelt lausa surmilu
valgete täpikeste
vaevumärgatav
elu

mis kohe on suits ja lõõm
ja kõikjale ulatuv pudemete
laam
milles kahlates
võib Päikseni jõuda
et põleda tema veel heledamal
kehal
elektronide vooks
mille pidetus on tuntud