Noojah

maakera sees on tihke valge auk,
kust inimkond elueliksiiri hingab.
Varsti on jälle musta augu kord,
aga meie jõuame eest ära.
Paikneme eetrisse ja sahiseme universumi äärele.
Seal päike ei paista, aga linnud laulavad ikka.

29. jaanuaril 2011

Hää aeg

võtab end kokku ja 
maandub tasandiliseks - 
kust küll see uus mõõde kerkib? 
seestpoolt sisimast sisemikust isesusest isepäi seni 
kuni aegruum kusagil seina najal oma olemist vaeb ega saa singulaarsusest lahti. 

Sisse-välja hingamise ajal seda agooniat pole.

17. detsembril 2010. a.

mustade pilvede kirgastel sallidel
kilgendab valguse täpp
minagi olin neil päevadel hallidel
iseenese vrakk

kauguses kumendav viimane ratsanik
kaduvik-tõrviku lipp
maailma lainete osanik omanik
igavikkude tipp

saamatu armetu vilets ja vaevane
hüljatud prohvet ja koer
ikka veel suutmatult taevane
elavikkude poeg

päikene lahvatab heleda leegiga
aga meie näeme ikka ja ainult plekke

vusisevaid susisevai tahmaseid
suuri plekke
millega päike meile lagipähe
kiilakale kolbale ja kogu küürakate bandele
lajatab

magnetväljade kaja jääb ilmaruumi tuulutama

SAATUSE KAOTSIMINEK
laulvas revolutsioonis
Berliini müüri lõhkamisõhinas
nii et taustalgi pole enam
eesti, läti ja leedu asja
kulunud vidinakesed
mille sadu või umin
kidakeelselt ja kaudu
meie meeli riivab

seeeest on meil taskuid ja ekraane
täitev tegelik maailma mis loeb ja
sööb mille pugu on ilane ja kasvab
nii et meile ei jää aegagi
saatusega hüvasti jätta

Riia, 29. märtsil 2012

NIHE (2011-1940)

enam varbad ei valuta
enam külmad ei lõika
pilve piiri peal jaluta
ülevalt alla hõika:

enam sõrmed ei külmeta
enam köha ei paugu
säraküünlaid saab külvata
igasse nööbiauku

Ennekõike on ennemuiste põhjatult pärilik
läbib kultuuride süvakäike olles ühtlasi äri liik
mida müües kasvatab isu igaüks kellel sugupuu
sealt teda välja ei kisu mitte ükski liha ja luu

KOSMOSE PIIRITULBAD JA KAUGUSE PURSKAVAD VÄED
priiskavad rahvahulgad on need mida sa ilmsi näed
teised end peidavad pildilt on vargsi ja kaugemal
varsti lugeda võid ühelt sildilt et mäedki sääl laugemad
ja sestap et see pidu sääl voogab kui kerge tuule käes järv
ning koos temaga hoovab säält lasuurne taevalik värv
mille nägemine ja lõhnad teevad põlvedest raugeks kõik
ja pole sääl poisid kõhnad ega mannetu kauge hõik
vaid veri pannakse keema ja üle keeb kannatus
kosmos endiselt eemalt kuulutab rannatust

Ühel hetkel
sa mõtled
et läinud kõik siit
ainult liiv
sahistab
vapralt

sääl ent kerkib
su abaluist tiib
mida saputad
hapralt

tõusmise tung
ennast kasvatab siis
hinge sügaval valla
end lahvatab viis
et võiks tõeluski
olla nii vahva
ent siis tõstab õelus
su teele kahva

südame põhjas
lööb viimane jaks
ning lihaseid
tardumus valdab
ometi sind
praegu on kaks -
oma keha ja tiivad -
ning hing, kes neid valvab

ei näe sina und
keset virvendust ahkjat
sest tulnud on tund
kus tõusetub tuul
kasvab torm
laine randasid lahkab

kasvab kõrgusse tahe
tõusmise isu ja vorm
ainestumise savi
olla laine ja rahe

savilinnuna taevas
keset tähtede tuld
süda kirkuse vaevas
kõik otsekui kuld

ega puutu ei puutu
su jalg eales muud
muld jäänd kaugele
aga
ei avane taevad
ega laugele
pisarat
voola

Voilaa!

1.06.2007

Kas me kardame elu või surma?
Hääbumishurma!?
Igavest turva
avakil uksel,
millest ei ärka -
ei ärka, ei märka
südametukses
iilide külma, jahekat
kutset,
maailma okset ja lokset
ja lukset, luksumist
ajatu piiril
nähtamatumail kiiril...

22.10.11

Loksumist lõputut
haavatud paadis,
kellegi saagina
kellegi saagiks,
õmblustest rebenend
rõivais paraadil,
teabkelle korraldet
hukatusaagal,
hääl kus nii kähinal
korrutub plaadil:
uhke on hõljuda
hõivatud vaadis,
lahke on vajuda
valitus laadis!

22.10.11

Hing närit tõukudest
kookoneist tõusvatest
kaunitar-liblikaist
kurguni saati.

Kaugetest lõketest
pudeneb söestunud
helbeid, mis kerkivad
taevaste saagiks.

22.10.11

Kui oleks kestvalt
nii jumalik-hea,
siis järgneks Talle
või kinnisilmi.

Pakule paneks
kinniseot pea,
ise seaks leekima
tuleroa halud.

22.10.11

Sädista, siisike,
taevalist viit -
aeg on minna
meil siit, meil siit,
ärasiit ärasiit ärasiit

22.10.11

MINAGI olin Arkaadia teel,
kullane kompsuke paunas.
Mida te tahate, tahate veel,
enne kui otsa saab kõnnitud tee,
enne kui moon läppub paunas?
Elage, jahuge, jäljeta teel,
lahtunud vesi laual!
Ilkuge kuni te kõrist kaob hääl
ja teie keha on laua pääl
ega saa ealeski alla.
Limukatele valla!

Vabaduse luul
kõlgub ilmapuul
sinkjas ülahuul
tokerdanud tuul

vabaduse hõik
hullunud on kõik
meeletusse põik
mäletuse lõik

hele hele võik
tere tere tõik
taevarand nii mõik
kõik on kõik on kõik

17.08.2011

ei ole vabandust
et pole vabadust
universumist
lahkuda

ainus võimalus on
lahustuda taevastesse
voogudesse
loovõtjate
vikatiteradest pääsemiseks

süda taob sõda kaob
tõvehoogude südamikesse
haavatavuse üdisse
haigluse südameisse

Inimene üha tõbisem
loodus üdini haige
aga ilus, kuradi kena, ma ütlen
Ilu silmist ei kao, ilusõlmes iga koit ja agu

kõik mis liigub
läheb üle kord

iga olukord

liiv jääb liivaks
vesi veeks
sõnad kuumaks
kartuliks

13.09.2010

Kes vastaks palujale
annaks tröösti
ja lohutust?
Kõik on nii katki
lõhkine ja kole
Kord öeldu painav lehkav
paheliselt vale
Nii palju kohustust
Nii vähe ohutust
Nii napilt oidu
Nii loidu
Märkamist

Ei lohutust ei usku
Tuskatoovat ootusetust
Ootvel

Päev vajuv vihkamise uttu

Kes hoomaks koormat
mis sääl hoomamatult
hõõgub?

Kes märkaks pisilast
kes tasa ootab
oma
torketundi? Sundi?

13. aprillil 1995

ei saa eales jätta jonni

ei saa küünalt
küünrapuudelt
ei saa püünelt

laane puudelt
roiutada
tuuleõhku

vaibumatut elujooki
elumahlade ekstrakti
ikka endast väljutada

hiilgeaegade terassilmad
hõõgutavad singulaarsust
maakera tagapoolel
kas saab sindri hüppama
kui püksid tuld võtavad
kas hakkavad talgi püksid püüli sõeluma
kui otsakene otsaees
või virutab keegi varbaga
selle palli avaruse vabadustesse
kust keegi teda kinni ei püüa
kätesse ei saa
ikka viuhti ja läind
teooriad upakil kurvakil räpakil roostes
kuluhallid ja viimse vindini tarvitet
teoreetikud viimsepäevakantud
ainult varbad veel paistavad päikesepimestuse alt

naljatlemisi julmalt
pea veereb kõliseb
katafalgilt
vaatemänguliste manu
kel isu see näeb ta sisu
kel himu see limu ise
kel selg leemendab
kel peerg väljatuse lävel
sel koivad juba koduteel
et ei pandaks pahaks
et ei satuks kõrvuti
peakene paikene ainukene
oijooo

kaks dimensiooni jälitavad kolmandat
ei teine teisest mööda ei kolmaski ega neljaski
ei naljatamisi ei julmalt rõhudes
libisedes otsekui jääl või lumel
ikka ninapidi kinni
otsekui sahk
mille päevad on loetud
nukker pikk pime mänd loojaku õdususes
õndsalt ja kaua kõikudes
kuniks juured veel kannavad
maa peab vastu
ja taevased tuuled murenevad vastu okkaid
üheksandas dimensioonis
ja kümme pluss ühes
stringide omapäise jõuramise rütmis
kuniks nägemist seniks vägevust
sinimuld võtku omaks ja valevus kiita
liita jõuame hiljemgi kui aega enam pole
aurustunud aeg tara taga kiidab taara tarkust
ega palu palukest ega pakase eest sooja
looja on looja on looja on looja
dimensioonitu singulaarsus süsimust auk

keskmetus tasakaalutus tagakiusatus
hullud hood
iga viimne kui kauge piiksatus
muudab eluloo

iga viimne kui kõrge kutsumus
annab jõu
magus neelatus, meelas lutsutus
millest vaadabki vastu õud

iga samm sirgelt joonelt viib kõrvale
iga viimne kui mõte on kõver
laskud põlvele,
vinnad vibu -
kauge eemärk on põnev

sipelgahammustuste müriaadide varjus
elad kui koletis tohutuis karjus
elad kui mesinik vahas ja jääs
puudub sul ilmale ligipääs

suurendusklaaside üüratus melus
valid ja vahid, mis vaadata ilus
valid ja vahid kuni lõpetab meel
tardumus talle on emakeel

ELU ON LIHTNE -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muuks polgu muret.

Kõnd annab tiivad,
kõrgele tõstab.
Kuhu need viivad,
kes kelle ostab?

Samm leiab saagi,
kes tõusnud on mullast,
jänesehaagid
ei päästa surmast.

Surm tuleb ise,
hääletult, visalt,
halvab su sise-
tunde ja kisad.

Seisma jääb keset
tarduvat päeva -
seda su silmad
jäävadki kaema.

Elu on lihtne -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muust polgu muret.

varsti matab päikese
me vapper tulev koduke
nii õrnake nii hellake
nii heledasti kollane

ta kerkib heli kiirusel
ning nagu tapjal viirusel
töö käib üks viks ja voks
jah toks toks toks toks toks

nii madalkõrge hiirehall
ja tomat tukub katusel
ent päikene on kadunud
kõik varju sisse vajunud

jah vajunud jah kulgenud
kõik sujunud oh ujunud
on külje alla ajunud
ning aju tühjaks kujunud

me majake see imehall

9. mail 2005. aastal

elo
veereb nigu herrness venimus
ühest purgist teise teisest makku ja sealt
solgiveetorusid mööda maailma sitatorni mida
ei kõiguta torm
ainult torud veel juhivad inimkeha
soolikad ja infovood
ikka ühe heinasao äärest teise äärde
eeslid valima jäävadki kui poliitikud sedagi lõuatäit
oma liuale ei kahma

19.III.1999

jälle siin kesk nukraid vihmahooge
stampe näruseid ja tuhmunud klišeid
kõlab karjatus nüüd looge looge looge
ja vaibub keset halle taevalisi teid
ei ole kasvatatud koolitatuks Teid
et peate iga rida sõnasõnalt võtma
ja ootama et nägus koolineid
Teid ootamatult kõnetab ja tõttab
kesk padusadusid Teid maha jätma

lugedes lugudes väljendatavat ahastust
kogedes kogudesse peitetud piina
tahtmatult tahtes kesk piiritut alastust
omagi hinge turule viia

põrgates põrkudes silmituilt müüridelt
müütidest imedes kestmatut mürki
surudes vett välja pisarais püüridest
pekseldes vastu kreekat ja türki

kujudes sujudes pudedais kudedes
kaladeks lindudeks limukaiks saades
vimm kisub riuklikult kipra ja kulmudes
kuulutab hämmeldus härduvat aadet

selleta milleta poleta tuleta
miski siin ilmas ei viljastu ilmu
põleta põleta põleta põleta
aju soppi kinni jäänd tsellofaanfilmi

tudeng, kes lubas, ei tulnud
midagi pole olnud
seegi, mis meenub, pole
niiväga vana ja kole
keski, kel suured kõrvad,
seisab kusagil kõrval
seisab ja piidleb üha
kas mäe tagant paistab püha
või tõuseb kuu otseloodis
(kes ta hõbedast kuuliga laadis)
ja tõstabki püssi palge
kuul kihutab vahelt jalge
jätab endasse täitmatuse
ja vilistab läbi kuse
mille ise esile manas
kui kuu poolt eemale plagas
et õnnega pooleks saada
üks hilisõhtune saaga
kus kuu tõuseb taeva, üksi,
ning hirm märgab püksid

+++

olles kirjutanud
paar teadusmõtet
luuletuseks
hingan kergendatult
sest küll paber kannatab kõik

24. veebruaril 2008. a.

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga retke suhestus teise retke on ime
iga katme suhestus teise katme on ime
iga matme suhestus teise matme on ime

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime

saab kasuahneks
kasutuimgi püüdlus
kui aju kirestub
ja äri kirkub

2. aprillil 2008. a.

minu asi on
jälgida ja järeldada

jälgida ja järeldada
kuni
midagi terendab
helgib ja huikab ja tuikab
tuleleegina tuletub
tiku süütamise rituaalist

või vähemalt
võimalus tuletada
jälgimise ja järeldamise
järelmit

järelkäru
mil pole saba ja rattaid
ent mis nii kenasti sobitub
loojangu leeki

15. aprillil 2008. a.

TÜHJUS EI KUULE

elektron ja positron
maailm ja anti-maailm
annihileeruvad
(suunurgad rõõmsalt elevil)
ega anna end näole
muul kujul kui suigutava
sillerdava, tagamõtteta
valgusena

unehämarus üll
tähistaeva teki sisse mässituna
kihutab valgus
oma ainuvõimalikul kiirusel
(Wikipedia andmeil 299 tuhat 796 km/s)
aja algusest
aja lõppu
teades kogu aeg
kristallselgelt
et aega pole olemas
(vt Julian Barbour "The End of Time")

30. aprillil 2008. a.

Tallinna all-linn
külvatakse täis klaaskaste.
Paha hakkab nii sees kui väljas -
aatriumites ja väljakutel.
Kas see on uus Ülemiste Vanake
kes klaasiga uputab?

30. aprillil 2008. a.

IGA RÖÖBASTEEL
TRAMMILE VASTU
JOOKSJA
POLE ENESEHÄVITAJA


KÕIK, MIS ON TÕLGITAV,
TULEB ÜLE TÕLKIDA

TÜHJUSE
VALGE LEHT
(TABULA RASA)
POLE VAAKUUM

13. mail 2008. a.

Tuulile

Kui ei saa öelda, siis vaikigem
Kui ei kosta, siis kikitagem kõrvu

Küll kõrgus kostab, kui kord võtab vaevaks
ja muudab kuulmatuse lumivalgeks laevaks

mis võtab pardale meid
sõnatuid ja suutuid


KÕIK muutub igaviku toel ja kutsel
kui suudame veel olla kuuldel
kuudel mis süvendavad mäletuse jõe
kust kuuldub kutse läbi pilkasuse nõe
küll lapse, kaaslase, küll tuttava, küll õe

kummastumata kummitust kuulata isepäist
pärast ei lahti saa tuuletust jäärapääst õhkab mis jäist
olemust olemist stringide kilamist kosmose ruumide kõlamuis
kõlatuis

kaugusest lahtisaand ajad ja mälude setted enam ei ulatu
lihani luuni ja ajju mässunud rajju ja uputund sademevette
tõusevad lummuslik tegelikult su ette ja retke jätkavad teised
kel polegi sinuni asja

ühtegi astjat ei jää sinust kõlksuma kaevaja kühvlite vastu
ainumalt tühine hingeke tühermaa tuulte käes vaarub ja viimaks
lööb valusalt peadpidi müüri mis äkki on kerkind
selgi pole sinuga suuremat asja

manavikku
taluvikku
vastu taevast
suurel reedel
vastu varvast
kiviga
hakates kui
minema
haarates kui
kinni kolbast
mille päramises
kolkas
ootamas on
tuluke
ilmalõpu
tuuleke

aga seda ootamatum
on me elu kaitsev katus
geobiouniversumi

ÜDIPIDI
ürte mööda
nabanöörist
sihti mööda
ilmaruumi
sügavikku

nurismaiselt
vallavaeselt
silmad pöörlevad
kui kettad
siseilma
kaemustesse

kaebustesse
kirgastusse
hinge ilu
hoidlasse
paremasse
vasemasse
varbasse
ja pöidlasse

üdipidi
ürte mööda
saladiku
jälile
jäljesse
mil pole mõõtu
igaviku konkusse

kordamööda
kordamata
paralleel-
maailmasse

JUHAN VIIDINGULE MÕTELDES
novembris 2006

seinal orvakeses
kurvakeses
särahtab
päikselaik
kui igavene tõde
õde igiaus
igavese kestvusse
mässitud
keebi või keerubi
kuldtriipudesse

-------------

igal pool mõtled
mõtete sangpommid iga hetke küljes
mõtled ja mõtledki ennast teisele poole pilvi
taevasse taevakesesse teispoolsusse igavikku

vaatad sealt alla
mõttekeskne ---
teie ikka veel sääl?

-------------

sünnipäevaks anti mitu raha
päris mitu, kui kord olla aus
pärast seda vaadata on paha
kuidas lehkab peldik [siia tuleb paus]

-------------

sünnist saati pärilikuks
tehti meie laul
sünnist saati pärilikuks
meie kõigi auks

-------------

tõuseb suitsu sambakene
taevaranna aol
tohletab see kambakene
kes kord oli jaol

-------------

ilm hämardub ja lumi härdub
kui inimene pikal nukral teel
veelviivuks piilub videvikku mardus
ja lõke viipab kaugelt eemale
justnagu hetkeks tuulepuhang veel
mu kannatusi määrib liivatuisu keel
ja üksiolekut ei puutu tema eal
vaid lahti kisub olemuse vead
ja kaugusesse kannab hinge keed
justnagu oleks olematud need

aeg minna
põgeneda
uinuda

et hetked
kaoks
jääks kaos
kus hulpida

uitviivul
iseenda
jaoks

PHYSICS

choir of strings

made simple as ever

branes the bones
bulk the flesh
particles the parts of the body
light - the messenger

forever

SÄÄLTPOOLT
seitsmendast taevast
juba seitsmendat ööd
seirab Juhan
mind
oma (k)avalal moel
piiludes kinnisilmi

kõik tulev on minev
ütleb
olgu muld teile kerge
ütleb

ja sirutab terekätt

on see kutse
või hüvastijätt?

KALJU

Kaljo Kiisa nälestuseks

ei tuult ei tuuletust
vaid sõber lõikehein

ei muret muretust
üksainus lein

jääsile kaljusein

Sügistormide lummaval rajul
otsida südametuult
kas pole liig pretensioonikas ajul
mil lehti pudeneb puult

Liig peen liiga juurtesse tungiv
ülikime puurpeenike hääl
kelle malbelt suunavat sundi
ei usuta ilma pääl

Ja ometi nõnda läheb
üle väljamõeldava jää
üksainuke inimvare
ja sinna kaugusse jääb

MUIDUGI
teie kõrgus on terve täiesti terve ja läbinisti mädand
mis parata hommegi pole meil vastuvõttu ja ilm täiesti raisus rajude kaisus
kaugete poide möllu peitunud
ära heitunud lollakaist kombeist küsida igal juhul igaks tarbeks igavesti allkirja
mis haihtub fooni kiiremini kui valgus
valgusetus on nii kombekas kana

minagi
olin Arkaadia teel
võileivake veel
silpsatas
hukkus
tirin ta järele
igatseb
kukkub

siin kaugel
kaugel kaugel
pisar laugel
üksinda

kükita

sest miin on juba läkitet
ja setud patused nii paksud hatused

ei toimu matus - täna juba oli
ja kogu koli prügimäele saadetud
kõik vanad albumid nii läbi vaadatud
et lausa häbi häbi häbi

lips läbi kõri
saatanmust
just just just just

vältida et välistada et väldata et vältida et välistada
et suure paugu piuksuni vastu pidada vastu pidada lõuad pidada
ja hambapastameres end täiesti uueks küürida varbast vaimuni
vaim vaibana taevasteni küündimas varvas puurimas naftamaardlat

uimastusuhkuses
tihnikuõõtsudelt
kerkida kohale
ilma ja maa

kõikidel
taolistel
puhkudel
muudmoodi
ei saa

alla kirjutada
maha istuda
maha kirjutada
alla lasta
maha lasta
süüdimatult
pikas pilkasuses pikas unes
pikas rivis puust pintsakus
vasak käsi poolenisti kivis
mälu krampis väikses nutsakus
Nuustakult veel korraks läbi põikas
häbi põletas ja pleekis puhvis juus
ammukadunuid kui nimepidi hõikas
kaotas okkad iga mänd ja kuusk
alla lasta maha kirjutama aega
mille kriime pole kogutud
mille vaevast pole tehtud laeva
mille nime pole jogurtil

kopp kopp maasse löö
liblikana läbi öö
lendle mudapilvena

liblik-kana köö ja möö
ikka läbi öö ja töö
filmina ja ilmena

kuni paistma hakkab MAA
milleta ei olla SAA

kärnase lambana konnana kukena
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud

tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu

tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi

vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae

sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees

ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd

malbeid neitseid trepimademetel
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid

ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid

ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid

alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi

ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn

malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest

ei oota malbelt ootamatus
vaid räigelt sirge virutab
ei oota oota oota matus
ei aeglusta ei kiirusta

kusagil tuksub sõda
pommide surnuaed
sõda ei lähe mööda
vaen on kestvalt üks vaev

LILLEDE
SURNUAED
PRONKSSÕDURI
JALGEL

PÜSS IGAVESTI
PALGEL
ILMKÕRGED
LAED

LUTSU PANIN KANNA ALLA
ei sealt liigu kuhugi
suvi sügis hinges valla
kevad jätnud muhugi

talv vaid üksi kaugelt piilub
lumehelbeid pillutab
keegi pilve piiril liigub
meie päevi sillutab

saladus jääb saladuseks
unistuseks unistus
kaladele talveunne
kerkib nagu kaunistus

KLEPTOMAAN JA KRÜPTOSKOOP

varastasin tüki leiba
(suure tüki, mõtelge!)
haukasin nii suure tüki
hing läks lausa umbesse
köhisin siis kurgu puhtaks
leib kõik lendas kaugele

varastasin tüki sinki
(seasinki, mõtelge!)
ja siis äkki olin kimpus
kont on jäänud kurgusse
läkastasin ennast lolliks
sink kõik kargas taevasse

varastasin tüki luulet
(oh kui magus maitses see)
oli taevatempli külge
jäänud korraks varjule
nüüd on minu ainult minu
teistele ei ulata
ükski teine ilma mõnu
ei meid lahti sulata

EI OLE AEGA VÕTTA AEGA
et ajatada miljon õit
kõik sõidab pisitasa taeva
ja taeva päralt ongi võit

RISKI JA LÕBU
lubavat maailma
tänuga seiravad
Jupiter Marss

riskijad õdusalt
laava peal seilavad
ilaselt ökitab
kaasa neil Kärss

plahvatust prahvakut
naudivad asiselt
Jaana ja Jaanus
ning pastorpoiss Mauk

varsti on aeg
kus elada kasiselt
mõsiselt musiselt
masiselt vasiselt

aeg milles valitseb
Sõelade Mauk
aeg millest läbi käind
Viimane Pauk

High Country Weather

Alone we are born
And die alone
Yet see the red-gold cirrus
over snow-mountain shine.

Upon the upland road
Ride easy, stranger
Surrender to the sky
Your heart of anger.

---

James K. Baxter

---

Jimmy Baxter (``John. K. Oxter'') is New Zealand's most famous poet. He was a man of great gifts and considerable charm, but he was far too prolific and was a hopeless critic of his own work. He was a cult figure to NZ radicals of my generation, as the rather Buddhist tone of this wonderful little poem might indeed have led one to expect, but he was in fact a catholic convert and had the full set of tiresome habits that go with it.

Every New Zealander of a certain age has this poem by heart. I do, for one.

EI TEA
EI TAHA
POLE NII
KAUGELE ASJA

NINA EESKI ÜKS
EESEL ROOJAB
AVALIKULT JA
LAISALT

OTSEKUI MAAL SEINAL

kusagil kaugete jõgede rüpes
uinunud külade suitsuvines
hüpleb ja hüpleb hüpleb ja hüpleb
mõte maailmaimest:
kurjuseta inimesest
igavesest elust
igipäikesest pisikeses peeglis
mis on riputatud taeva raami

taevas ise asub teises pildis
kusagil kaugete jõgede rüpes
kesk laastatud laasi ja kõdunevaid tüvesid
mille koduks on omakorda uus ja pisem pilt

lõpuks ei helgi ega helenda muu
kui üksik klaassilm klaasist kandikul
päikesehetkel

http://www.dpmms.cam.ac.uk/~tf/poem4.html

Sonnet

When you see millions of the mouthless dead
Across your dreams in pale battalions go,
say not soft things as other men have said,
That you'll remember, for you need not so.
Give them not praise. For, deaf, how should they know
It is not curses heaped on each gashed head?
Nor tears. Their blind eyes see not your tears flow.
Nor honour. It is easy to be dead.
Say only this, `They are dead'. Then add thereto
`Yet many a better one has died before'.
Then, scanning all the o'ercrowded mass, should you
Perceive one face that you loved heretofore,
It is a spook. None wears the face you knew
Great death has made all his for evermore.

---

Charles Hamilton Sorley

---

As Michael Caine would say ``Not a lot of people know about Charles Hamilton Sorley''. But the line ``It is easy to be dead'' is surely one of the great lines of all time, and we really ought not to forget the man who wrote it. He was one of the many who had their lives cut off in the trenches. I know about him only because my father had been at the same school as Sorley, and had been exposed to the Local Hero effect. He doesn't seem to have written anything else that anyone knows, but this spine-chilling, blood-curdling little masterpiece surely deserves to be better known.

lumehelbeke
tasa tasa
väike inglike
kõrgel kõrgel
iga jõudmine
omal ajal
omaenese najal

lumehelbud Entu surmapäeval
rohelagedad valge katte alla peidetud
pilveveerelt ei vaatamast väsi päike
enne kui loojub ja loobub ja laseb
lambukestel koju tagasi tulla
kel lauta kel põõsa alla kel pilve piiride taha

Ikka veel elus
ilmamaa melus,
ootamas aadet,
mis avaks vaadet

jumalamäele
ja satuks istuma tema käele
enne kui vallanduks ilmuhke piuks
maailm lööks kõlama viuks ja viuks

et viivuks avaneks viirukiudus
pimedus mis meid kord nägijaks kudus
mõnusalt liugleks siis alla ja alla
põrgu uks hingedelt pühitaks valla

külmadelt kateldelt pühitaks tolm
hingede loendus algaks: üks kaks kolm
uni saaks tõeluseks
maailm saaks tolmuks
õeluseks õe-luseks
olevalt olnuks

vaataks meid lahkelt siis onu Albert
kellel jäid kadunuks viiul ja molbert
jõllitaks õlistaks õilistaks mootorid
milledel vanad ja roostetand rootorid

saadaks meid-masinaid tagasi Maale
paigutaks kenasti metsaraale
õnnistaks olema sipelgusinad masinad
masinad masinad masinad masinad

GÖDEL JA KOOGEL-MOOGEL

kes tahaks nii väga elada formaliseeritud süsteemina
masinana mis ei mõtle ega ütle
vaid teab mis tuleb juba sisendamise hetkest:
ahel õun-söödud-sitajunn realiseerub silmpilkselt
ei mingit pingutamist
ekskrementeerimise ajavalikut
kohe ja avalikult saab asi aetud
ja ants
ning mitte kellelgi ei teki
moraalituse tunnet ega öäkk emotsiooni
ainult türingi masin teeb vahet
kus inimene kus teine temasugune
sõber vend kolleeg rauakolakas
kõlks pimmadi pommadi pumm

ETTEVAATAMATU

ei tea mis peatuses väljub
ei tea kuhu sõidab
kõõlub ja kõkutab uksel
endal piss püksis

tõmba vett ja tõmba uttu
mäed on kaugel jäänud tuttu
tutu-lutu tutu-lutu
kutu-kutu kutu-kutu-kutt

vaata tõtt ja vaata ruttu
söövad jah sääl kaugel putru
tutu-lutu tutu-lutu
kutu-kutu kutu-kutu-kutt

15. juunil 1999

Lembetu rammetu oimetu ontlik
Kehtetu kuivetu kiirustav tontlik
Hääletu oimetu kuivetu krontlik
Kaalutu rammetu kiirustav lontlik

Kui suuri piiranguid
suudab taluda vabadus
et me veel teda märkaks?

Kustkaudu hiilib vabaduse
lämmatamise leek
tuluke mis summutab ja tapab?

Kes õhutab tuld
orjameelsuse kindlas koldes?
Kes ajab pimeduse asja
nii suutlikul käel?

Pole vastuseid - pole vabadust.
Pole inimest - pole küsimusi.

19. märtsil 2000

VABADUSE VABADUSEST

kui kaua vaba olla
võib meie vabadus
et orjaketi kõlla
ei kostaks vabandus

et pikast pilkaspõlvest
veel pole pääsetud
ja igapäevaõllest
me pole säästetud

et ikka hiilib ligi
ja pääseb hingesse
üks pimeduse ringi
nii piinav pilveke

et need kel olid sõnad
kel vabad sõnad suul
on nüüd kui vanad mõrad
ja vabalt uitab kuul

19. märts 2000

Kas tean kui kaua kestab
me ülev ajastu
Kas tean kas kaua vestab
ja vastu kajastub

Kas see kes üle laua
loob hetke vajatu
Ei ütle: liiga kaua
on kestnud rajatu

Ja kas on üldse moodne
neid hetki hoomata
Et olla elusoodne
kesk tähti roomata

Ja kurke soolata ning tilli
ja lilli märgata
Ehk hoopis tulusam
on kohe taevas ärgata?

28. jaanuaril 2000/12. veebruaril 2005

INDOLENT JA INDULGENTS

inimene tahab elada
inimene tahab hästi elada ja luua
tahab ilusti krasivo beautifully elada
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
ilmlõpmatud murd- ja irdarvud
mälestused inetust elust
isekatest naabritest
ninakatest isetegiminadest
nende lõrisevatest koertest
lõgisevatest kettidest püünistest tõketest
kätt verele kriipivatest metsistund kassidest

ilus elu peaks olema ette valmis kandikul kantud
igaveseks üüritud laenatud ettemakstud
igavesti oma
mis ongi inimeseks olemise eeldus ja tingimus
ei saa ilma iluta end teise ilma taluta'

sülitada kõigele segavale
ajada segi kõikide kaaslaste meeled
segada mett ja mammonat igasse joogipurki
meelitada enda poole ja enda eest kõnelema
pirakas piparkoogimehike kel metalne kõri
mis kõriseb meelitavalt kui ta peale haukuda
nii et temast (sellest mehikesest ikka)
õhkub magususe raskust ja nälja häda
ila suulaele ja hammaste vahele
sülge mida ei söanda põrandale lärtsata
sest tundub nii rammus ja toitev
elamise lõbu seda suurem
enese teadmatagi
kuskile pattude registrisse peidetult
lunastamata pattude ja muidu eksimiste
millele pääsemist lunida
papilt või mõnelt möödakäijalt
väga healt sõbralt kes vaatab kõõrdi
ega pääse ühe väga väikese ilusa kõrina loovutamisest
vahetuseks üks kulunud müntonkomm sügavalt taskupõhjast
aadete keskelt sõnumikuulutustest mille aeg tuleb homme
mis täna on kurdid ja kuuldamatud oma tegudes
päikese prožektorikombitsates
aga öö ajab nad kõhevile ja röökima
aateid ja paljastusi
selgesisulisi aardeid sigitab nende kõri
kuniks tuleb kramp ja halvab propaganda
olgugi heaendelise aga kurakäelise
kuradi käsilasi pole meil vaja omad pahalasedki veel valjastamata

venitada nätsu ühest suunurgast teise
et peletada suust tõusvat paha haisu
et oodata uut suurt tuult ja palavuse sekeldusi

no mida siin veel passida
näe juba tõuseb
tuuleke on tõusnud
meri on tõusnud linna tänavatele
kingad ei pea vett hea kingsepp aita
kinnita kingad suure naelaga põhjanaelaga tugeva paelaga
ära lase neil lootsikuteks saada ikka et kinnituksid põhjani
vihmake pladistab lapsuke vadistab juhhei

pladista lõbusalt
vilista vihinal viisi refriisi mis kostab paradiisi
plaadista lõbusa vee elukäik

28. augustil 2003

AKSIOOM JA GENOOM

aeg ei kannata tõttamist
aeg tahab kinni pidada
piiri panna ja hinge tõmmata
piiritusest osa saada
ja iseeneseks jääda
aru pidada

ajal pole aega
aeg olla
pidevalt transis
tõketel jõkerdada
tõttes ja mõttes ja ülepeakaela
nagu laava nagu tulivesi nagu jumala sõrm
aeg tahab aeglust tahab voolata nagu asfalt
tasa ja targu tasa ja targu tasa ja targu
mitte nagu laava särtsudes ja laastades
ei mitte täna ei mitte veel niipea tänan

nagu asfalt
mõnusalt naksuv ja paigal
ent ometi voolav ja suures soojas
end olesklema unustav
täies pikkuses välja sirutav
laisk ja loomulik loomulik ja laisk

aeg tahab aksioomiks saada
selleks mida ei põhjandata
ega põhjata

mis lihtsalt on niimoodi ees ja keelel
ja mõistetav tühja lobata kaalutlusteta
kaalumisteta kaduteta
külgvaates siis külgvaates
otsevaates siis otsevaates
ja tagantvaateski pole koledik
või mingisugune kolakas
vaid aeg ise

kelle ninakumerused reljeefselt eristuvad
kelle kõrvauurmed ja ninasügavused luminestseeruvad
ja silmad hiigavad kui kavalad kalliskivid
sõrmejäljed asfaldilt ei eristu ei tule lahti ei määratle ennast
vaid süüvivad puurivad uudistavad vastu
ega lase koopiaid teha
tahavad ise targad ja omasoolised omasoojad olla
näpujälgi omada mis on ju geneetika ise
päritavuse taimelavalt sõrmedele koordunud ja klammerdunud
kivistunud kogu selleks eluks
mis meile ajana antud mis ajalegi antud
aga kui kauaks ja kes otsustab pole teada

aeg tahab olla genoom
mis ilmutab ega vastuta
ei vastuta sest ongi niimoodi
loodud
niimoodi sigitatud
selliseks tantsitud ja sõnatud

selle vastu ei saa
ei nemad kes mäletavad
ega nemad
kellest on ainult nimedega tahvlid
juba roheliseks tõmbunud murenemas

sellest ei räägita see on
paljutki
mis vihasest peast kõneldakse
paljutki
mis ilana huulte pealt niriseb
end vahtu lööb ja äiksegi pea kohale toob

paljutki

kuidas saab aeg sellest mäletamisest või unustamisest sõltuda
kui ta on aksioom genoom midagi sedavõrd tüvelist et alles juurikate
katkiminek võib teda kallutada

asfaldina voolav ideaalne aeg kui
parandamatu paratamatus
mida ei söö rooste ega joo konnad

27. aug. 2003, Tallinn

vihmasegane välk
lööb päeva lõhki

ei pääse sest
itaaliakeelsest
lõksust

ei süntaksist
kontekstist
ega semantikast

august 2004, Amsterdam

tuule käes lookas
vihma all kookas
kripitseb krõbitseb
vaimukat salmi
valm aga ei valmi
ja tainas ei kerki
kärki ja särki ja
paganavärki
huulile tõuseb
mustmiljonil moel
kõik see ei loe
kõik see ei poe
hinge või mõttesse
tõttesse-
gi
ja jokk

minagi käisin kord pirakal mäel
purskkaevud puurkaevud mõlemal käel

sitikaid putukaid põrnikaid pirakaid
jagamas saaki nii konte kui luid
nägin üht pilkesse tardunud haid
ilaojasse vahtivaid hardunud suid

taevast piiluvaid silmituid horde
kelle jaoks kärgatab välkude forte
kelle käest pagevad liha ja luud
valgusesära sääl valdab ja muud

vaikivad langetand pilgud ja pääd
kõrgusest meelde ei midagi jäänd

mannasadu pudrusulp
kus on minu väike kulp
kus on minu maias suu
miks siin uitab mingi muu
võõras teine olematu
nii et vappub trepp ja katus
nii et olemisest saab
tasa tuules hõljuv raas

KES ON LUBANUD ALUSTADA ABCD-ST?
KAS ME SEISAME TÜHJA KOHA PEAL NIMEGA TPÜ JA ÜMBER KIHUTAB TUUL?
MÜÜGINEIU NEITSILIK NAIIVSUS ON SIIS LOOMULIK!
MEGAOLEND NIMEGA TEADUS PAGEB VEEL SÜGAVAMALE METSA!
KAS ME SEDA TAHTSIMEGI?
RAHAPUU LOLLIDEMAAL KASVAB OMASOODU - KES SEDA HOOMAB?
VÕI ON LEITUD SALU, MIS POLE VIRTUAALNE?
VISKAB SPERMAT JA METS MÜHISEB!
ÜMISEB, ÜMISEB KUNI TÜMITAB NII ET PILGUST PISARAD PURSKUVAD,
MÜRSUD TUHISEVAD, LAAVA VOOLAB JA TPÜ-ST SAAB VULKAAN,
MIS EESTIMAA LAASTAB.
TEADMINE ULLIKENE TEADIS SEDA NIIGI, AGA KES TEDA LUGEDA VÕTTIS.
KAS ME SEDA TAHTSIMEGI - ABCD?

igal kuul tõmbab hamba välja ja kuseb
iga kuul kriimustab kuue narmaid
võtab jõu kokku ja laseb ja laseb ja laseb
vastu tuliseks keenud varbaid

kuskilt idaneb mõte mis justnagu toibub
mis siin ilmamaal Eestimaal toimub:
igal kuul tõmbab hamba välja ja kuseb
võtab jõu kokku ja laseb ja laseb ja laseb

päike paistab
naine pragab
vanajumal
raha jagab

harju harju
harju harju
varju ise-
oma varju

tuleb kaugelt
ega tea seda ise
uni laugelt
ja taastab olemise

taastab jõu
kogu elamise

tolmund nõu
laual kesk igavese
hõbenäolisust
kullaviset

oma olemise
magusat keset

meelteta ruumis
kuuldamatu undab

juhan saanuks täna
viiskümmend kuus
meeletu vanus

keelatu janus
neelata valus
seda lähedast kaugust

kunagi unustati mind kolikambrisse
kui välja sain oli maailm sootuks uus
igal platsil kasvas maja igast aknast kiikas
mingi jobu kel kõrvust tilpnesid juhtmed ning
huul oli rullis mingi mikrofonilaadse seadme
raskusest
rõskusest
kõnelemata sest kolikambri vaikne ja mahe kliima
oli mu ära rikkunud pistes ajju pisukese teadmise
et inimeste keskel on omasem on mõnusam soem
nende soerdite keskel küll mitte mõmisesin oma
elukoliurkasse naastes

kesteebselgeks teebkesselgeks selgekskesteeb
jäigimukõrvu jälgimukõrvu neisse on kaktuselised
mikrofonilaadsed oma pesa teinud käi veel väljas

lõbusalt
lõbusamalt
veel veel ja veel

lutsukivina
ületada veteväli
ja uppuda

mis võiks olla
üllam ülevam ümm

kunagi pole hilja
avada pööninguluuk
ja kiigata öisesse
sügavikku

kas täna julgen?
kas kohe olengi ingel?

MINA olengi MAAILM
kes võtab vastutuse

kel kõik vastused
silmpilkselt käes

mäng käib
ühte väravasse
minu ja maailma
vahel

vahel on maailm
väravaks
vahel mina

löödud väravaid
loetakse siis
kui luuad
lõunamaale
lennand

minugipärast võib maailma
ududesse matta
ja mustad augud
skafandritesse ajada
ikka ei jõuta
õigeks ajaks
pärale
ning maailmakahi
võtab võimust

ilus vaatepilt
suurejooneliselt
tappev

kaugelt lausa surmilu
valgete täpikeste
vaevumärgatav
elu

mis kohe on suits ja lõõm
ja kõikjale ulatuv pudemete
laam
milles kahlates
võib Päikseni jõuda
et põleda tema veel heledamal
kehal
elektronide vooks
mille pidetus on tuntud

TULEHULLUS TULELUMM
MILLEST LÕÕMAB TAEVAKUMM

põletatud kulu lõhna
täis on linna äär
häirekella kaja sääl
täna enam me ei kohta

aga homsed põlengud
meeltesse on pääsenud
käised üles käärinud
ootavad vaid hommikut
et levitada lõhna

kes siin metsas huikab tuult
kes siin põllul külvab kumu
tuleb nagu robot kuult
nagu masin nagu tank
sõit sõit sõit ja pauk pauk pauk
ega hooli et siin udu
laotab linikut ja kadu
sõit sõit sõit ja pauk pauk pauk
augu kõrval auk mis auk
silmad näevad meel ei adu
kes siin külvab kadupadu

nii lihtne on eksida
ütled ja ongi vale
ütled veel kord
ja veel valem
ja jääbki valemiks

endalegi ootamatult leiad jääpurika seest
imelise aasa mille sädeluselumm lööb tummaks
ning jätab tardunult uut kuningat ootama

kes suurte poriste jälgedega katab su toa
piimpuhta põranda ning lutsutab su peost
haaratud imelise purika omale kõhtu