elo
veereb nigu herrness venimus
ühest purgist teise teisest makku ja sealt
solgiveetorusid mööda maailma sitatorni mida
ei kõiguta torm
ainult torud veel juhivad inimkeha
soolikad ja infovood
ikka ühe heinasao äärest teise äärde
eeslid valima jäävadki kui poliitikud sedagi lõuatäit
oma liuale ei kahma

19.III.1999

jälle siin kesk nukraid vihmahooge
stampe näruseid ja tuhmunud klišeid
kõlab karjatus nüüd looge looge looge
ja vaibub keset halle taevalisi teid
ei ole kasvatatud koolitatuks Teid
et peate iga rida sõnasõnalt võtma
ja ootama et nägus koolineid
Teid ootamatult kõnetab ja tõttab
kesk padusadusid Teid maha jätma

lugedes lugudes väljendatavat ahastust
kogedes kogudesse peitetud piina
tahtmatult tahtes kesk piiritut alastust
omagi hinge turule viia

põrgates põrkudes silmituilt müüridelt
müütidest imedes kestmatut mürki
surudes vett välja pisarais püüridest
pekseldes vastu kreekat ja türki

kujudes sujudes pudedais kudedes
kaladeks lindudeks limukaiks saades
vimm kisub riuklikult kipra ja kulmudes
kuulutab hämmeldus härduvat aadet

selleta milleta poleta tuleta
miski siin ilmas ei viljastu ilmu
põleta põleta põleta põleta
aju soppi kinni jäänd tsellofaanfilmi

tudeng, kes lubas, ei tulnud
midagi pole olnud
seegi, mis meenub, pole
niiväga vana ja kole
keski, kel suured kõrvad,
seisab kusagil kõrval
seisab ja piidleb üha
kas mäe tagant paistab püha
või tõuseb kuu otseloodis
(kes ta hõbedast kuuliga laadis)
ja tõstabki püssi palge
kuul kihutab vahelt jalge
jätab endasse täitmatuse
ja vilistab läbi kuse
mille ise esile manas
kui kuu poolt eemale plagas
et õnnega pooleks saada
üks hilisõhtune saaga
kus kuu tõuseb taeva, üksi,
ning hirm märgab püksid

+++

olles kirjutanud
paar teadusmõtet
luuletuseks
hingan kergendatult
sest küll paber kannatab kõik

24. veebruaril 2008. a.

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga retke suhestus teise retke on ime
iga katme suhestus teise katme on ime
iga matme suhestus teise matme on ime

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime

saab kasuahneks
kasutuimgi püüdlus
kui aju kirestub
ja äri kirkub

2. aprillil 2008. a.

minu asi on
jälgida ja järeldada

jälgida ja järeldada
kuni
midagi terendab
helgib ja huikab ja tuikab
tuleleegina tuletub
tiku süütamise rituaalist

või vähemalt
võimalus tuletada
jälgimise ja järeldamise
järelmit

järelkäru
mil pole saba ja rattaid
ent mis nii kenasti sobitub
loojangu leeki

15. aprillil 2008. a.

TÜHJUS EI KUULE

elektron ja positron
maailm ja anti-maailm
annihileeruvad
(suunurgad rõõmsalt elevil)
ega anna end näole
muul kujul kui suigutava
sillerdava, tagamõtteta
valgusena

unehämarus üll
tähistaeva teki sisse mässituna
kihutab valgus
oma ainuvõimalikul kiirusel
(Wikipedia andmeil 299 tuhat 796 km/s)
aja algusest
aja lõppu
teades kogu aeg
kristallselgelt
et aega pole olemas
(vt Julian Barbour "The End of Time")

30. aprillil 2008. a.

Tallinna all-linn
külvatakse täis klaaskaste.
Paha hakkab nii sees kui väljas -
aatriumites ja väljakutel.
Kas see on uus Ülemiste Vanake
kes klaasiga uputab?

30. aprillil 2008. a.

IGA RÖÖBASTEEL
TRAMMILE VASTU
JOOKSJA
POLE ENESEHÄVITAJA


KÕIK, MIS ON TÕLGITAV,
TULEB ÜLE TÕLKIDA

TÜHJUSE
VALGE LEHT
(TABULA RASA)
POLE VAAKUUM

13. mail 2008. a.

Tuulile

Kui ei saa öelda, siis vaikigem
Kui ei kosta, siis kikitagem kõrvu

Küll kõrgus kostab, kui kord võtab vaevaks
ja muudab kuulmatuse lumivalgeks laevaks

mis võtab pardale meid
sõnatuid ja suutuid


KÕIK muutub igaviku toel ja kutsel
kui suudame veel olla kuuldel
kuudel mis süvendavad mäletuse jõe
kust kuuldub kutse läbi pilkasuse nõe
küll lapse, kaaslase, küll tuttava, küll õe

kummastumata kummitust kuulata isepäist
pärast ei lahti saa tuuletust jäärapääst õhkab mis jäist
olemust olemist stringide kilamist kosmose ruumide kõlamuis
kõlatuis

kaugusest lahtisaand ajad ja mälude setted enam ei ulatu
lihani luuni ja ajju mässunud rajju ja uputund sademevette
tõusevad lummuslik tegelikult su ette ja retke jätkavad teised
kel polegi sinuni asja

ühtegi astjat ei jää sinust kõlksuma kaevaja kühvlite vastu
ainumalt tühine hingeke tühermaa tuulte käes vaarub ja viimaks
lööb valusalt peadpidi müüri mis äkki on kerkind
selgi pole sinuga suuremat asja

manavikku
taluvikku
vastu taevast
suurel reedel
vastu varvast
kiviga
hakates kui
minema
haarates kui
kinni kolbast
mille päramises
kolkas
ootamas on
tuluke
ilmalõpu
tuuleke

aga seda ootamatum
on me elu kaitsev katus
geobiouniversumi

ÜDIPIDI
ürte mööda
nabanöörist
sihti mööda
ilmaruumi
sügavikku

nurismaiselt
vallavaeselt
silmad pöörlevad
kui kettad
siseilma
kaemustesse

kaebustesse
kirgastusse
hinge ilu
hoidlasse
paremasse
vasemasse
varbasse
ja pöidlasse

üdipidi
ürte mööda
saladiku
jälile
jäljesse
mil pole mõõtu
igaviku konkusse

kordamööda
kordamata
paralleel-
maailmasse

JUHAN VIIDINGULE MÕTELDES
novembris 2006

seinal orvakeses
kurvakeses
särahtab
päikselaik
kui igavene tõde
õde igiaus
igavese kestvusse
mässitud
keebi või keerubi
kuldtriipudesse

-------------

igal pool mõtled
mõtete sangpommid iga hetke küljes
mõtled ja mõtledki ennast teisele poole pilvi
taevasse taevakesesse teispoolsusse igavikku

vaatad sealt alla
mõttekeskne ---
teie ikka veel sääl?

-------------

sünnipäevaks anti mitu raha
päris mitu, kui kord olla aus
pärast seda vaadata on paha
kuidas lehkab peldik [siia tuleb paus]

-------------

sünnist saati pärilikuks
tehti meie laul
sünnist saati pärilikuks
meie kõigi auks

-------------

tõuseb suitsu sambakene
taevaranna aol
tohletab see kambakene
kes kord oli jaol

-------------

ilm hämardub ja lumi härdub
kui inimene pikal nukral teel
veelviivuks piilub videvikku mardus
ja lõke viipab kaugelt eemale
justnagu hetkeks tuulepuhang veel
mu kannatusi määrib liivatuisu keel
ja üksiolekut ei puutu tema eal
vaid lahti kisub olemuse vead
ja kaugusesse kannab hinge keed
justnagu oleks olematud need

aeg minna
põgeneda
uinuda

et hetked
kaoks
jääks kaos
kus hulpida

uitviivul
iseenda
jaoks

PHYSICS

choir of strings

made simple as ever

branes the bones
bulk the flesh
particles the parts of the body
light - the messenger

forever

SÄÄLTPOOLT
seitsmendast taevast
juba seitsmendat ööd
seirab Juhan
mind
oma (k)avalal moel
piiludes kinnisilmi

kõik tulev on minev
ütleb
olgu muld teile kerge
ütleb

ja sirutab terekätt

on see kutse
või hüvastijätt?

KALJU

Kaljo Kiisa nälestuseks

ei tuult ei tuuletust
vaid sõber lõikehein

ei muret muretust
üksainus lein

jääsile kaljusein

Sügistormide lummaval rajul
otsida südametuult
kas pole liig pretensioonikas ajul
mil lehti pudeneb puult

Liig peen liiga juurtesse tungiv
ülikime puurpeenike hääl
kelle malbelt suunavat sundi
ei usuta ilma pääl

Ja ometi nõnda läheb
üle väljamõeldava jää
üksainuke inimvare
ja sinna kaugusse jääb

MUIDUGI
teie kõrgus on terve täiesti terve ja läbinisti mädand
mis parata hommegi pole meil vastuvõttu ja ilm täiesti raisus rajude kaisus
kaugete poide möllu peitunud
ära heitunud lollakaist kombeist küsida igal juhul igaks tarbeks igavesti allkirja
mis haihtub fooni kiiremini kui valgus
valgusetus on nii kombekas kana

minagi
olin Arkaadia teel
võileivake veel
silpsatas
hukkus
tirin ta järele
igatseb
kukkub

siin kaugel
kaugel kaugel
pisar laugel
üksinda

kükita

sest miin on juba läkitet
ja setud patused nii paksud hatused

ei toimu matus - täna juba oli
ja kogu koli prügimäele saadetud
kõik vanad albumid nii läbi vaadatud
et lausa häbi häbi häbi

lips läbi kõri
saatanmust
just just just just

vältida et välistada et väldata et vältida et välistada
et suure paugu piuksuni vastu pidada vastu pidada lõuad pidada
ja hambapastameres end täiesti uueks küürida varbast vaimuni
vaim vaibana taevasteni küündimas varvas puurimas naftamaardlat

uimastusuhkuses
tihnikuõõtsudelt
kerkida kohale
ilma ja maa

kõikidel
taolistel
puhkudel
muudmoodi
ei saa

alla kirjutada
maha istuda
maha kirjutada
alla lasta
maha lasta
süüdimatult
pikas pilkasuses pikas unes
pikas rivis puust pintsakus
vasak käsi poolenisti kivis
mälu krampis väikses nutsakus
Nuustakult veel korraks läbi põikas
häbi põletas ja pleekis puhvis juus
ammukadunuid kui nimepidi hõikas
kaotas okkad iga mänd ja kuusk
alla lasta maha kirjutama aega
mille kriime pole kogutud
mille vaevast pole tehtud laeva
mille nime pole jogurtil

kopp kopp maasse löö
liblikana läbi öö
lendle mudapilvena

liblik-kana köö ja möö
ikka läbi öö ja töö
filmina ja ilmena

kuni paistma hakkab MAA
milleta ei olla SAA

kärnase lambana konnana kukena
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud

tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu

tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi

vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae

sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees

ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd

malbeid neitseid trepimademetel
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid

ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid

ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid

alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi

ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn

malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest

ei oota malbelt ootamatus
vaid räigelt sirge virutab
ei oota oota oota matus
ei aeglusta ei kiirusta

kusagil tuksub sõda
pommide surnuaed
sõda ei lähe mööda
vaen on kestvalt üks vaev

LILLEDE
SURNUAED
PRONKSSÕDURI
JALGEL

PÜSS IGAVESTI
PALGEL
ILMKÕRGED
LAED

LUTSU PANIN KANNA ALLA
ei sealt liigu kuhugi
suvi sügis hinges valla
kevad jätnud muhugi

talv vaid üksi kaugelt piilub
lumehelbeid pillutab
keegi pilve piiril liigub
meie päevi sillutab

saladus jääb saladuseks
unistuseks unistus
kaladele talveunne
kerkib nagu kaunistus

KLEPTOMAAN JA KRÜPTOSKOOP

varastasin tüki leiba
(suure tüki, mõtelge!)
haukasin nii suure tüki
hing läks lausa umbesse
köhisin siis kurgu puhtaks
leib kõik lendas kaugele

varastasin tüki sinki
(seasinki, mõtelge!)
ja siis äkki olin kimpus
kont on jäänud kurgusse
läkastasin ennast lolliks
sink kõik kargas taevasse

varastasin tüki luulet
(oh kui magus maitses see)
oli taevatempli külge
jäänud korraks varjule
nüüd on minu ainult minu
teistele ei ulata
ükski teine ilma mõnu
ei meid lahti sulata

EI OLE AEGA VÕTTA AEGA
et ajatada miljon õit
kõik sõidab pisitasa taeva
ja taeva päralt ongi võit

RISKI JA LÕBU
lubavat maailma
tänuga seiravad
Jupiter Marss

riskijad õdusalt
laava peal seilavad
ilaselt ökitab
kaasa neil Kärss

plahvatust prahvakut
naudivad asiselt
Jaana ja Jaanus
ning pastorpoiss Mauk

varsti on aeg
kus elada kasiselt
mõsiselt musiselt
masiselt vasiselt

aeg milles valitseb
Sõelade Mauk
aeg millest läbi käind
Viimane Pauk

High Country Weather

Alone we are born
And die alone
Yet see the red-gold cirrus
over snow-mountain shine.

Upon the upland road
Ride easy, stranger
Surrender to the sky
Your heart of anger.

---

James K. Baxter

---

Jimmy Baxter (``John. K. Oxter'') is New Zealand's most famous poet. He was a man of great gifts and considerable charm, but he was far too prolific and was a hopeless critic of his own work. He was a cult figure to NZ radicals of my generation, as the rather Buddhist tone of this wonderful little poem might indeed have led one to expect, but he was in fact a catholic convert and had the full set of tiresome habits that go with it.

Every New Zealander of a certain age has this poem by heart. I do, for one.

EI TEA
EI TAHA
POLE NII
KAUGELE ASJA

NINA EESKI ÜKS
EESEL ROOJAB
AVALIKULT JA
LAISALT

OTSEKUI MAAL SEINAL

kusagil kaugete jõgede rüpes
uinunud külade suitsuvines
hüpleb ja hüpleb hüpleb ja hüpleb
mõte maailmaimest:
kurjuseta inimesest
igavesest elust
igipäikesest pisikeses peeglis
mis on riputatud taeva raami

taevas ise asub teises pildis
kusagil kaugete jõgede rüpes
kesk laastatud laasi ja kõdunevaid tüvesid
mille koduks on omakorda uus ja pisem pilt

lõpuks ei helgi ega helenda muu
kui üksik klaassilm klaasist kandikul
päikesehetkel

http://www.dpmms.cam.ac.uk/~tf/poem4.html

Sonnet

When you see millions of the mouthless dead
Across your dreams in pale battalions go,
say not soft things as other men have said,
That you'll remember, for you need not so.
Give them not praise. For, deaf, how should they know
It is not curses heaped on each gashed head?
Nor tears. Their blind eyes see not your tears flow.
Nor honour. It is easy to be dead.
Say only this, `They are dead'. Then add thereto
`Yet many a better one has died before'.
Then, scanning all the o'ercrowded mass, should you
Perceive one face that you loved heretofore,
It is a spook. None wears the face you knew
Great death has made all his for evermore.

---

Charles Hamilton Sorley

---

As Michael Caine would say ``Not a lot of people know about Charles Hamilton Sorley''. But the line ``It is easy to be dead'' is surely one of the great lines of all time, and we really ought not to forget the man who wrote it. He was one of the many who had their lives cut off in the trenches. I know about him only because my father had been at the same school as Sorley, and had been exposed to the Local Hero effect. He doesn't seem to have written anything else that anyone knows, but this spine-chilling, blood-curdling little masterpiece surely deserves to be better known.

lumehelbeke
tasa tasa
väike inglike
kõrgel kõrgel
iga jõudmine
omal ajal
omaenese najal

lumehelbud Entu surmapäeval
rohelagedad valge katte alla peidetud
pilveveerelt ei vaatamast väsi päike
enne kui loojub ja loobub ja laseb
lambukestel koju tagasi tulla
kel lauta kel põõsa alla kel pilve piiride taha

Ikka veel elus
ilmamaa melus,
ootamas aadet,
mis avaks vaadet

jumalamäele
ja satuks istuma tema käele
enne kui vallanduks ilmuhke piuks
maailm lööks kõlama viuks ja viuks

et viivuks avaneks viirukiudus
pimedus mis meid kord nägijaks kudus
mõnusalt liugleks siis alla ja alla
põrgu uks hingedelt pühitaks valla

külmadelt kateldelt pühitaks tolm
hingede loendus algaks: üks kaks kolm
uni saaks tõeluseks
maailm saaks tolmuks
õeluseks õe-luseks
olevalt olnuks

vaataks meid lahkelt siis onu Albert
kellel jäid kadunuks viiul ja molbert
jõllitaks õlistaks õilistaks mootorid
milledel vanad ja roostetand rootorid

saadaks meid-masinaid tagasi Maale
paigutaks kenasti metsaraale
õnnistaks olema sipelgusinad masinad
masinad masinad masinad masinad

GÖDEL JA KOOGEL-MOOGEL

kes tahaks nii väga elada formaliseeritud süsteemina
masinana mis ei mõtle ega ütle
vaid teab mis tuleb juba sisendamise hetkest:
ahel õun-söödud-sitajunn realiseerub silmpilkselt
ei mingit pingutamist
ekskrementeerimise ajavalikut
kohe ja avalikult saab asi aetud
ja ants
ning mitte kellelgi ei teki
moraalituse tunnet ega öäkk emotsiooni
ainult türingi masin teeb vahet
kus inimene kus teine temasugune
sõber vend kolleeg rauakolakas
kõlks pimmadi pommadi pumm

ETTEVAATAMATU

ei tea mis peatuses väljub
ei tea kuhu sõidab
kõõlub ja kõkutab uksel
endal piss püksis

tõmba vett ja tõmba uttu
mäed on kaugel jäänud tuttu
tutu-lutu tutu-lutu
kutu-kutu kutu-kutu-kutt

vaata tõtt ja vaata ruttu
söövad jah sääl kaugel putru
tutu-lutu tutu-lutu
kutu-kutu kutu-kutu-kutt

15. juunil 1999

Lembetu rammetu oimetu ontlik
Kehtetu kuivetu kiirustav tontlik
Hääletu oimetu kuivetu krontlik
Kaalutu rammetu kiirustav lontlik

Kui suuri piiranguid
suudab taluda vabadus
et me veel teda märkaks?

Kustkaudu hiilib vabaduse
lämmatamise leek
tuluke mis summutab ja tapab?

Kes õhutab tuld
orjameelsuse kindlas koldes?
Kes ajab pimeduse asja
nii suutlikul käel?

Pole vastuseid - pole vabadust.
Pole inimest - pole küsimusi.

19. märtsil 2000

VABADUSE VABADUSEST

kui kaua vaba olla
võib meie vabadus
et orjaketi kõlla
ei kostaks vabandus

et pikast pilkaspõlvest
veel pole pääsetud
ja igapäevaõllest
me pole säästetud

et ikka hiilib ligi
ja pääseb hingesse
üks pimeduse ringi
nii piinav pilveke

et need kel olid sõnad
kel vabad sõnad suul
on nüüd kui vanad mõrad
ja vabalt uitab kuul

19. märts 2000

Kas tean kui kaua kestab
me ülev ajastu
Kas tean kas kaua vestab
ja vastu kajastub

Kas see kes üle laua
loob hetke vajatu
Ei ütle: liiga kaua
on kestnud rajatu

Ja kas on üldse moodne
neid hetki hoomata
Et olla elusoodne
kesk tähti roomata

Ja kurke soolata ning tilli
ja lilli märgata
Ehk hoopis tulusam
on kohe taevas ärgata?

28. jaanuaril 2000/12. veebruaril 2005

INDOLENT JA INDULGENTS

inimene tahab elada
inimene tahab hästi elada ja luua
tahab ilusti krasivo beautifully elada
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
ilmlõpmatud murd- ja irdarvud
mälestused inetust elust
isekatest naabritest
ninakatest isetegiminadest
nende lõrisevatest koertest
lõgisevatest kettidest püünistest tõketest
kätt verele kriipivatest metsistund kassidest

ilus elu peaks olema ette valmis kandikul kantud
igaveseks üüritud laenatud ettemakstud
igavesti oma
mis ongi inimeseks olemise eeldus ja tingimus
ei saa ilma iluta end teise ilma taluta'

sülitada kõigele segavale
ajada segi kõikide kaaslaste meeled
segada mett ja mammonat igasse joogipurki
meelitada enda poole ja enda eest kõnelema
pirakas piparkoogimehike kel metalne kõri
mis kõriseb meelitavalt kui ta peale haukuda
nii et temast (sellest mehikesest ikka)
õhkub magususe raskust ja nälja häda
ila suulaele ja hammaste vahele
sülge mida ei söanda põrandale lärtsata
sest tundub nii rammus ja toitev
elamise lõbu seda suurem
enese teadmatagi
kuskile pattude registrisse peidetult
lunastamata pattude ja muidu eksimiste
millele pääsemist lunida
papilt või mõnelt möödakäijalt
väga healt sõbralt kes vaatab kõõrdi
ega pääse ühe väga väikese ilusa kõrina loovutamisest
vahetuseks üks kulunud müntonkomm sügavalt taskupõhjast
aadete keskelt sõnumikuulutustest mille aeg tuleb homme
mis täna on kurdid ja kuuldamatud oma tegudes
päikese prožektorikombitsates
aga öö ajab nad kõhevile ja röökima
aateid ja paljastusi
selgesisulisi aardeid sigitab nende kõri
kuniks tuleb kramp ja halvab propaganda
olgugi heaendelise aga kurakäelise
kuradi käsilasi pole meil vaja omad pahalasedki veel valjastamata

venitada nätsu ühest suunurgast teise
et peletada suust tõusvat paha haisu
et oodata uut suurt tuult ja palavuse sekeldusi

no mida siin veel passida
näe juba tõuseb
tuuleke on tõusnud
meri on tõusnud linna tänavatele
kingad ei pea vett hea kingsepp aita
kinnita kingad suure naelaga põhjanaelaga tugeva paelaga
ära lase neil lootsikuteks saada ikka et kinnituksid põhjani
vihmake pladistab lapsuke vadistab juhhei

pladista lõbusalt
vilista vihinal viisi refriisi mis kostab paradiisi
plaadista lõbusa vee elukäik

28. augustil 2003

AKSIOOM JA GENOOM

aeg ei kannata tõttamist
aeg tahab kinni pidada
piiri panna ja hinge tõmmata
piiritusest osa saada
ja iseeneseks jääda
aru pidada

ajal pole aega
aeg olla
pidevalt transis
tõketel jõkerdada
tõttes ja mõttes ja ülepeakaela
nagu laava nagu tulivesi nagu jumala sõrm
aeg tahab aeglust tahab voolata nagu asfalt
tasa ja targu tasa ja targu tasa ja targu
mitte nagu laava särtsudes ja laastades
ei mitte täna ei mitte veel niipea tänan

nagu asfalt
mõnusalt naksuv ja paigal
ent ometi voolav ja suures soojas
end olesklema unustav
täies pikkuses välja sirutav
laisk ja loomulik loomulik ja laisk

aeg tahab aksioomiks saada
selleks mida ei põhjandata
ega põhjata

mis lihtsalt on niimoodi ees ja keelel
ja mõistetav tühja lobata kaalutlusteta
kaalumisteta kaduteta
külgvaates siis külgvaates
otsevaates siis otsevaates
ja tagantvaateski pole koledik
või mingisugune kolakas
vaid aeg ise

kelle ninakumerused reljeefselt eristuvad
kelle kõrvauurmed ja ninasügavused luminestseeruvad
ja silmad hiigavad kui kavalad kalliskivid
sõrmejäljed asfaldilt ei eristu ei tule lahti ei määratle ennast
vaid süüvivad puurivad uudistavad vastu
ega lase koopiaid teha
tahavad ise targad ja omasoolised omasoojad olla
näpujälgi omada mis on ju geneetika ise
päritavuse taimelavalt sõrmedele koordunud ja klammerdunud
kivistunud kogu selleks eluks
mis meile ajana antud mis ajalegi antud
aga kui kauaks ja kes otsustab pole teada

aeg tahab olla genoom
mis ilmutab ega vastuta
ei vastuta sest ongi niimoodi
loodud
niimoodi sigitatud
selliseks tantsitud ja sõnatud

selle vastu ei saa
ei nemad kes mäletavad
ega nemad
kellest on ainult nimedega tahvlid
juba roheliseks tõmbunud murenemas

sellest ei räägita see on
paljutki
mis vihasest peast kõneldakse
paljutki
mis ilana huulte pealt niriseb
end vahtu lööb ja äiksegi pea kohale toob

paljutki

kuidas saab aeg sellest mäletamisest või unustamisest sõltuda
kui ta on aksioom genoom midagi sedavõrd tüvelist et alles juurikate
katkiminek võib teda kallutada

asfaldina voolav ideaalne aeg kui
parandamatu paratamatus
mida ei söö rooste ega joo konnad

27. aug. 2003, Tallinn

vihmasegane välk
lööb päeva lõhki

ei pääse sest
itaaliakeelsest
lõksust

ei süntaksist
kontekstist
ega semantikast

august 2004, Amsterdam

tuule käes lookas
vihma all kookas
kripitseb krõbitseb
vaimukat salmi
valm aga ei valmi
ja tainas ei kerki
kärki ja särki ja
paganavärki
huulile tõuseb
mustmiljonil moel
kõik see ei loe
kõik see ei poe
hinge või mõttesse
tõttesse-
gi
ja jokk

minagi käisin kord pirakal mäel
purskkaevud puurkaevud mõlemal käel

sitikaid putukaid põrnikaid pirakaid
jagamas saaki nii konte kui luid
nägin üht pilkesse tardunud haid
ilaojasse vahtivaid hardunud suid

taevast piiluvaid silmituid horde
kelle jaoks kärgatab välkude forte
kelle käest pagevad liha ja luud
valgusesära sääl valdab ja muud

vaikivad langetand pilgud ja pääd
kõrgusest meelde ei midagi jäänd

mannasadu pudrusulp
kus on minu väike kulp
kus on minu maias suu
miks siin uitab mingi muu
võõras teine olematu
nii et vappub trepp ja katus
nii et olemisest saab
tasa tuules hõljuv raas

KES ON LUBANUD ALUSTADA ABCD-ST?
KAS ME SEISAME TÜHJA KOHA PEAL NIMEGA TPÜ JA ÜMBER KIHUTAB TUUL?
MÜÜGINEIU NEITSILIK NAIIVSUS ON SIIS LOOMULIK!
MEGAOLEND NIMEGA TEADUS PAGEB VEEL SÜGAVAMALE METSA!
KAS ME SEDA TAHTSIMEGI?
RAHAPUU LOLLIDEMAAL KASVAB OMASOODU - KES SEDA HOOMAB?
VÕI ON LEITUD SALU, MIS POLE VIRTUAALNE?
VISKAB SPERMAT JA METS MÜHISEB!
ÜMISEB, ÜMISEB KUNI TÜMITAB NII ET PILGUST PISARAD PURSKUVAD,
MÜRSUD TUHISEVAD, LAAVA VOOLAB JA TPÜ-ST SAAB VULKAAN,
MIS EESTIMAA LAASTAB.
TEADMINE ULLIKENE TEADIS SEDA NIIGI, AGA KES TEDA LUGEDA VÕTTIS.
KAS ME SEDA TAHTSIMEGI - ABCD?

igal kuul tõmbab hamba välja ja kuseb
iga kuul kriimustab kuue narmaid
võtab jõu kokku ja laseb ja laseb ja laseb
vastu tuliseks keenud varbaid

kuskilt idaneb mõte mis justnagu toibub
mis siin ilmamaal Eestimaal toimub:
igal kuul tõmbab hamba välja ja kuseb
võtab jõu kokku ja laseb ja laseb ja laseb

päike paistab
naine pragab
vanajumal
raha jagab

harju harju
harju harju
varju ise-
oma varju

tuleb kaugelt
ega tea seda ise
uni laugelt
ja taastab olemise

taastab jõu
kogu elamise

tolmund nõu
laual kesk igavese
hõbenäolisust
kullaviset

oma olemise
magusat keset

meelteta ruumis
kuuldamatu undab

juhan saanuks täna
viiskümmend kuus
meeletu vanus

keelatu janus
neelata valus
seda lähedast kaugust

kunagi unustati mind kolikambrisse
kui välja sain oli maailm sootuks uus
igal platsil kasvas maja igast aknast kiikas
mingi jobu kel kõrvust tilpnesid juhtmed ning
huul oli rullis mingi mikrofonilaadse seadme
raskusest
rõskusest
kõnelemata sest kolikambri vaikne ja mahe kliima
oli mu ära rikkunud pistes ajju pisukese teadmise
et inimeste keskel on omasem on mõnusam soem
nende soerdite keskel küll mitte mõmisesin oma
elukoliurkasse naastes

kesteebselgeks teebkesselgeks selgekskesteeb
jäigimukõrvu jälgimukõrvu neisse on kaktuselised
mikrofonilaadsed oma pesa teinud käi veel väljas

lõbusalt
lõbusamalt
veel veel ja veel

lutsukivina
ületada veteväli
ja uppuda

mis võiks olla
üllam ülevam ümm

kunagi pole hilja
avada pööninguluuk
ja kiigata öisesse
sügavikku

kas täna julgen?
kas kohe olengi ingel?

MINA olengi MAAILM
kes võtab vastutuse

kel kõik vastused
silmpilkselt käes

mäng käib
ühte väravasse
minu ja maailma
vahel

vahel on maailm
väravaks
vahel mina

löödud väravaid
loetakse siis
kui luuad
lõunamaale
lennand

minugipärast võib maailma
ududesse matta
ja mustad augud
skafandritesse ajada
ikka ei jõuta
õigeks ajaks
pärale
ning maailmakahi
võtab võimust

ilus vaatepilt
suurejooneliselt
tappev

kaugelt lausa surmilu
valgete täpikeste
vaevumärgatav
elu

mis kohe on suits ja lõõm
ja kõikjale ulatuv pudemete
laam
milles kahlates
võib Päikseni jõuda
et põleda tema veel heledamal
kehal
elektronide vooks
mille pidetus on tuntud

TULEHULLUS TULELUMM
MILLEST LÕÕMAB TAEVAKUMM

põletatud kulu lõhna
täis on linna äär
häirekella kaja sääl
täna enam me ei kohta

aga homsed põlengud
meeltesse on pääsenud
käised üles käärinud
ootavad vaid hommikut
et levitada lõhna

kes siin metsas huikab tuult
kes siin põllul külvab kumu
tuleb nagu robot kuult
nagu masin nagu tank
sõit sõit sõit ja pauk pauk pauk
ega hooli et siin udu
laotab linikut ja kadu
sõit sõit sõit ja pauk pauk pauk
augu kõrval auk mis auk
silmad näevad meel ei adu
kes siin külvab kadupadu

nii lihtne on eksida
ütled ja ongi vale
ütled veel kord
ja veel valem
ja jääbki valemiks

endalegi ootamatult leiad jääpurika seest
imelise aasa mille sädeluselumm lööb tummaks
ning jätab tardunult uut kuningat ootama

kes suurte poriste jälgedega katab su toa
piimpuhta põranda ning lutsutab su peost
haaratud imelise purika omale kõhtu

keegi tormab keegi tuiskab
kuskil libedale jääle
keegi kindlameelselt luiskab
et me tõuseme kord mäele

kurja kätt jääb põrgupada
pahemale superlaukad
niitjalt peen on kerkiv rada
õhk on ainus mida haukad

vaatepiirilt tormab alla
tusk ja hingepiinavilin
kerkib meelekindlus talda
jääb vaid maha lüüa pinin

igapäev tormates
igavaks võib minna
sestap võtab tuul tuure
harvem

kui kellelgi on tuult tarvis
siis otsigu soojemast tornist
vasakul sinise triibu all
kiiktoolis

liig äkki äratades
võib äkiline olla
külva ikka tasameeli
et saak saaks äge

Luuvalupäeval
võetakse ette
võimatult korralik
jalgsimatk
üle liivatamata
libedate tänavate,
et end taas
tasakaalututena
tunda - selles
tasa ja kaalutlemata
kulgevas vabas riigis.

Tere
ja ega mõtlemist arendada polegi tarvis,
sest see ju sünnilt kaasas,
olgu või kehvuke,
ikka parem kui kassil.
Tarvis on silmade hööritamist,
et tekstid eeskojas lausa lendleksid
ja seda oskab Veidemann hästi.
Orgtöö spets on Talvet.
Imaagotab iga semiootik.
Mis meile neile vastu panna?
Valemeid ei söanda,
sest peetakse matemaatikuks,
arutlused jäävad kuivaks,
skeemid skeletiks ja ajuleiud põlevad kui jõulukuused järelleekides.
Leekides elad,
gaasiks saad
ja taeva vallutad -
mis muud.
Räägitakse ka inimeseks kondenseerumisest,
kontrahtidest Vanakurja endaga,
koobastesse jäätatud üliajudest,
kes Kalevipoja kombel meid päästma tõttavad.
Aga neil puudub ajataju,
nad ei tea millal või kus,
sest põrgu põlismaadel pole vaja aega ja ruumi aduda,
seal on vabadus niisama ligi -
voli varjuda katlasse või saatuse vastu kurtma.
Mis meil sellest,
teooriaköidikuis vabaks ei saa.
Poeetika mudaselt mättalt
iluparkettidele liuglema ei pääse.
Kes öelnud A, see määgib ka Ä.

külm käsi langeb vabalt rippu
näpp toidab roidund leevikest
ei kuuldu tänavatelt rõkku
mis täidaks koltund teelised

olev olematu
tulev tulematu
minev minematu
kartev katrmatu
jäik leebe

tulikülm armviha
kibemagusalt
võtab suult
kirbüleva nänni

ei näe nii kaugele
et silm seletaks tõtt
pisargi valgub laugele
kõtt pergel kõtt

ei noh mis te metsast lõikate
ei noh milleks see tõtt
keda tüvede keskelt hõikate
või on see uute tegude hoovõtt

taevatuina
lunastatud
hingetuina
unustatud


***
põrgukatlad nii
vaevu leiged
õlu ja vein ning
kerged eined

kes võtab sõna
kes vastutust kanda
möla ja möla ja möla
kergel käel välja anda

katame taevad kinni
võtame valguse ära
müttame - mutid - ringi
milleks värvide sära

süüvime sügavikku
viskame retked meelest
milleks meil igavikku
mälestised keelest

keeletuina meeletuina
hea on tajuda hetke
millest kulgeda tuima
pimediku kütke

keegi
eiteakes
tuleb
eiteakust
muneb
eiteamida
seegi
eiteajah

juba
vastu
lennu-
lage

juba
üüra-
tumalt
tige

juba
taltu-
numad
toonid

juba
jagab
elu-
voodit

külva
või
ära
külva

seegi
talv
võtab
õnneli-
kumad
endale

ega keegi meist usu
et on luuletaja
seni kuni keegi teine ei ütle
käi peale kinnita toimeta tuuluta
eneseteadvust säti
õigele lainele

siis küll

ilma sees on soe
ja puhub nõidsat tuult
õndsa rakukoe
tõstab elupuult

kõrgustes on karge
asjapoolne hõng
sõnnikuselt kange
igavikulõng

igal aknaruudul ise isik
igal taldrikul oma pisik

iga südamesoe omaette
ja kõik jäljed peidetud vette

mille tumedus ükskõikselt õõtsub
omatahtsi vastu lõõtsub

lööb valusalt piki näppe
piki näppaja pikki näppe

vihkan vene plikade sihitut saginat
vene poiste vilavaid silmi
raadio lõputut igavat raginat
moepäralist elufilmi

mille lint on räämas ja kriibitud
mille kaadrid ei elusta päeva
milles justnagu oleks viibitud
nähtud isegi asjalist vaeva

seda venivat kiiskavat kriiskavat
elupäevade lohisev-lohet
tahaks näha hinge taevasse viskavat
sedamaid jalapealt otsekohe

ühtelugu uudisteks vormuda
on valus nii inimestel kui loomadel
kelle üle valitseb üllas ootamatus
mida kogedes lihtsalt ei saa enam
niimoodi uudiskledes voolata
vaid peab valima raja
mille voolusängis kulgeda
kuni äkiline sähvatus sulgeb
sellegi sihiseade siirates
kõik tuleviku lummavasse ainsusse

kus on kus on kurva kodu
koomalise elupaik

käib neid ringi ühterodu
sääl kus lõhnab männi vaik

INDOLENT JA INDULGENTS

inimene tahab elada
inimene tahab ilusasti tahab lõbusalt elada
juba Stalin teadis seda hästi
juba tema põhjendas oma laibakuhilaid
rõõmsa elevusega töö tegemise elavat tulemit näha

tahab elada
krasivo bjuutifully mõnusalt
elada et elust mõnu tunda
ilma et silmapiiri risustaksid
silmapaistvad ehitised
ilma et mälu koormaksid
murduvad murdarvud
mälestused isetust eluteost ja
isepärastest naabritest
kel koerad meloodiliselt lõrisevad
ja metoodiliselt ilusasti püksisääri käristavad
kel kassid külaliste koivad verele kriibivad
ise sealjuures monotoonselt ja uinutavalt nurrudes

ilus elu ehe elamine peaks olema ette antud
laenuks loetud nagu kõik mida ei pea tagasi maksma
igikestvalt sädelevaks sillerdavaks lõõritavaks laenuks
mille täht vaatab vastu igast päikesepeegeldusest
mille kasutamine millel lullitamine on inimeseks olemise eelduseks

sülitada kõigele segavale
segi lüüa kõigi kaaslaste meeled
lastes voolata verel veinil ja toormahladel
luues olukorda kust pole pääsu
meelitada enda poole pirakas
piparkoogimehike
kellest/millest hõngab magususe raskust
rõskust suulaele ja hammaste taha
enese elamisele uut uljamat hoogu
lõbu suuremat
kui kelletahes pattude register
mida lunastada
millele papilt pääsemist anuda
lootust lunida nuttagi pisarat paar
sellal kui vaga isa müntonkommi lutsutab
ning süljeläraka järgi otsustab kas ma väärin
kas tõepoolest ta tohib ta tihkab ta usub
mu kahetsust mis koob kaastunnet
münton peletab ta lämmatavalt roiskuva hingeõhu
no nii
mida jääb oodata kuke või kuu kukkumist
lamba või kamba sammude kaja

tuulekegi on tõusnud
meri on jõudnud linna väravateni
tänavad ootavad suurpuhastust
lunastavat üleujutust

pladista aga lõbusasti
vilista aga viisike kõrgele
plaadistajad on kohale jõudnud

lõbusad on luukerede virnad
kõikide hambad laialt irevil

28. augustil 2003. aastal

kedagi ei paista
on kergelt kiilakas õhtupoolik
kus munevad asfadid ja tondid
kus ülekeevas külmuses
sahistab üksik hunt
luuavart oma onni uksel
ja kuulatab küünalt
et kas see kes sees on
põletab või kustutab

RANTJEE JA KRUPJEE

nendestki pole midagi kuulda ega näha

ehk vaataksid korraks aadressile:
njah

GRAFOMAAN JA MELOMAAN

ei tea mis neist saanud on
hädaldati
olivad nii nirud ja kokkukuivanud
ära kirjutatud
ära kuulatud olemisega

Tänagi tahaksin praalida kullas
Röstida saatust nii taevas kui mullas
Aga ei lahene päevade pillerkaar
Kauguses sillerdab hunnitu vikerkaar
Otse udude viimasel piiril
Loojuva päikese soojuse kiiril

Uneliselt kergelt ajameri hääbub
Lumeliselt helgelt silmapiiril jäätub
Jätab hinge killukese ammukootud kindast
Vanemuisest Väinämöisest äranaerdud Lindast
Kalevite Kangest Kantsist elektroonsest kärast
Pärast seda tahaks ainult eemale sest mürast
Aga kohustuste hunnik kohkub sellest kaameks
Lubaduste leelotuste lohutumaks laaneks
Millest väljapääsu kaedes kaotad ajataju
Lumehelbeid lakkamatult silmadele vajub

Aja kergus
Aja kiirus
Täidavad
Aja

Pole kiiret
End tühjaks
Kallata
Maailma
Piiridetipuni
Vallata

Aja
Täidavad
Aja kiirus
Aja kerglus
Piripardani
Piiritulpi
Lõpuni
Igoreerides