Ei ole ühtki ummaluudu laulupala

mis pihust libiseks ja klirisedes naeraks

su üle kes nüüd aina komistaks ta ümmargusel seljal

milt avaneks meil' seire pilku takerdunud vaade kus

jäädvustanud kogu Igavik

ja põnevikuks käändund hapud viinamarjad.

 Ei ole unustust,

sest kõike piirab saatus

ning iga alustus

on lihtsalt järgnev vaatus,

kus sõlmitakse lepped,

mida pidada ja kihla vedada

ka võimatuste peale.

ei tule vaatama
kuis põleb päike
kihk hingi
kurjalt nakatab

kui saaksin
oleksin taas väike
kes mängu-
mõtteid hakatab

ei anta tagasi
neid aegu
ei sütti hagu
ahju asemel

end peeglist näen
jajah just praegu
see vaade pole
üldse tasemel

mu vaimusilma
kerkib sõpru
kel jäetud ammu
maine ring

üks käsikiri
aegapidi nõrkub
saab tolmuks
kõik mis paberil

veel sõõrmeis tunnen
aromaatselt hõrke
kuid juba nõrku
haistmispahvakuid

ja käed nii nõrgad
hoidmaks elu raskust
ja kummalised hääled
kõrgelt lähedal

neid peaksin tabama
kui viimse hetke kõrkust
kord peaksin kellegagi jagama

oh seda tõrksust
mille olen pärind
ma mõnelt kaugelt
esivanemalt

kes kord on oma
hinge sisse närind
paar mõtteurgu
lausa läbivalt

kuid ma ei kurda
täringute üle
mis peatund lausa
võimatult

kui just ei tulda
siis ma elan üle
paar atentaati
sülge riivatut

mürk süüvib
kudedesse kohe
kui ära läinud
kuldne mõrtsukas

mu kohal hõljub
uhke tuulelohe
mu viimne peeker
kergelt mõrukas

on pudenenud
otse põrandale
kuid jäänud terveks
iidne klaas

must purskab verd
järv sellest saab

kõik kestmas üle rõõsa taeva
ja rõõmsas kudrutuses aeg
on ületanud unevaeva
ka varba alla jäänud vaip

nii külmad sõrmed, jumal hoia,
et poleks nakatuse lekkimist
siin graafilisel lehel Goya
on kujutand üht pehkimist

sääl taamal lõkke kohal udu
ja üksik kuju purjakil
hääl kutsub teda - koju! koju!
kuid hing on kõrgel - ripakil

siin mudalombis kulub tuju
jah, lõpuks, kõik on kimbatus
jah, mine, lõpuks, koju roju
ja unusta see võpatus

loomehetked ürgmere põhjas
hiiglaslikud meduusid
külvamas kahtluse seemneid
enneveel külmetusest kahvatud
ja nõrgad siis tulistvalu tõusmas
pinnale mis põhjas
põhjatult põline on see hetkede
üksainsus

kahtlemine on kalade keel
leek lõikab tast tulise saia

14. detsembril 2018

tervitan sarvikuid
pagana karvikuid
enne kui uuesti
suuresti-suuresti
plagavad tormavad
hirnujad hurmavad
maailma laiali
viimsegi kajani
tervitan sarvikuid
pagana karvikuid

6. novembril 11.43

jääkirme alune muld
pole veel jäägitult jäätunud
elame talve piiril
oleme olevast lähtunud
kaugusse surevail kiiril
unedes jahtunud kuld
kuubedel hõbenööbid

mõned me tagasilöögid
tummunud tuhmunud kõlal
püsivad vimmas õlal

loojangupunased silmad
näevad vaid unevimma
mis ajukäärdudes kimab
tuhande hobuse jõuga

vastu võiks saada nõuga
ent meie ei taha ei taha ei taha
et kõik jääks me selja taha
nägematule jääle

tuleb talv et hakata otsast pääle

12.12.16

on nigu on
ega kehvemaks
minna ei saa
enne kui
loojangunukk
üles paistetab
ja kaarnad
kisama pistavad
paneme nahka
paneme nahka
kanname üles

Käes on savi
Käes on õhtu
Käes on huvi
täita kõhtu
Käes on hommik
Käes on kommid
Läind on lemmik
jäänud pommid
Näljased ja lootusetud
võimukad ja iharad
Pole suutnud välja leida
kuhu panin kiharad
meeleheitest kihavad
kuhu panin pisarad
kallike mis valas kaussi
pani aknalauale
Vaja oleks doktor Fausti
viia ema hauale
Käes on õhtu
Kadund huvi
täita kõhtu
Tubli, tubli,
niksi-näksi
mis toob suvi lauale
vanaema hauale

ISE ENDALE

Kõik, mis torkab silma,
saada suurde maailma;
kõik, mis vedeleb jalus,
olgu temale alus
ja see, mis ei anna lükata,
seda ära minema läkita,
vaid päevade kaupa silita,
juurde veel vaikselt vilista
ja lase universumil olla,
ära seal ilmaasjata kolla,
sest võid igavikule komistada,
aga tema tahab sind omastada.

Tervitab, Julius,
tema hingeõhk ning sisetunne.

KAKS FB SÄHVATUST ELOLE SÜNNIPÄEVAKS

1.
Õnne vaata läbi loori, siis saad kaeda õiget tooni!

2.
Septembriks on selle maja õhk minust puhas, lähen Stroomi metsa venelasi kollitama, Vanamõisa lapselapsi kantseldama, oma koju raamatuid riiulitel jõllitama, niisama vedelema ning Jungi suhteid Moreno ja Pauliga klaarima, arvutiprogramme mängitama, häid filme vahtima, silmapilgutusi jahtima, universumi saladust jälitama, ebasümmeetriat kummardama, tumedast ainest ja energiast mööda vaatama, valguse kiirusele kaasa vilistama, Juhan Liivi ja Pessoad, Borgesi ja Juhan Viidingut lugema, uut alusväärtuste ruumilist skeemi korrastama, (ja nagu kivisildnike maailmas tavaks tualetis ja trotuaaride kõntsas käima).

 

                             Aili ja Tõnu mälestuseks

Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Kes pühiks pisaraid
Kuid varsti puud on lehes
Me jäänud leseks
Keset elavaid
Kõik jäänud leseks

Tuul vaid pingutab
Vihm maju peseb
Oks uljalt ringutab
Hing kurbust mõseb
Kesk elavaid me lesed
Kuni saatus päädib
Ja räägib
Selgeks meie ilmadki

Ei anta tagasi, kes kord on läinud
Lahkunud

Sääl ükski uks ei avanenud, et neid välja lasta
Kes laskis, lubas, meelitas ja veenis
Kes tuikab veenis, meelekohtades
Me elu luhtadel on liiga palju tuult
Mis puutub olemise äärt ja juurt
Me huulil kipitab vaid küsimus
Miks tagasi ei anta neid
Kel päritud me ühtekasvand eluteed
Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Me peskem kõrvad
Et kuulatleda
Kas hingab kõrval
Öösel kolliks käib
Ja kohab veres

                                         Tõnule

see tume maa on nüüd sinu maa
see kestusetu aeg on nüüd sinu aeg
vaevadeta ruum täis lõbusaid liblikaid
mida hetkede lõpmatuses käid
käid ja käid ja käid
väsimata kannatamata naerusui
kõrgete rahvas mõlemal käel

sinu naeratus keset otsatut kurbust
jääb meie - maakate - kanda

liikumatus liigutamatus
tuim iga meelelible
aga luule ei tule
ei kiirusta
ega kallista

luule ei lehvitagi enam
tal on oma asjad ja armud
ta on suureks kasvanud
armastusväärseks
armutult armulikuks

lennutee kõrgustes on tal väike osmik
kus ta vaimustunuid vastu võtab ja läbi nahutab
keegi ei laena, ei müü, ei kaaperda mulle lennukit
et temani ulatuda

varjukujudest elatun
suitsust ja viirukist
laon oma doominomajakese kokku
iga tuuleiil lööb ta uppi
armast tuuleke päästja ja karistai
võta luule oma õhkudesse
las ta sirutab oma käekest
et saaksin ära suudelda sinna takerdunud ebeme

aga tuul vaikib tormi ei tule
ja luule sahistab tasaette ettetasa
oma kõrges kauguses

minul hakkab külm ja ma lähen ahju peitu
lõõman seal omaette et sooja saada
ning mõtteid taas luulekese lainele sääda

headaega süside keskelt headaega suure paugu hetkest
praegu on avatud valge augu tummine tunnel
ehk peaks ära kasutama
järsku viib otse luule õuele
sõnakõuede keske-ella, taara tammiku tagaje

ei suuda paigast tõugata
täismalmist minarett
kuikaua suudab lõuata
üks lihtne pronksist kett

ja ujuda kas vastu vett
on tegu tarmu väärt
või hoopis lasta kanda end
on ihalduse äär

Jaksu ja meelt
hoidmas sel teel
kõik seda naist, seda meest!
Mälestus tõuseb me seest
ega rauge.
Laine on kõrge kui huige -
mõistuseväline kiirg.

1.02.2015

ei ole midagi kirjutada
kõik on puntras või puuris
koos oleme võrkudesse
mässitud ilmselt enam
kunagi ei naase
oo oaas kallikene
ikka terendamas
teretamas säält
põlluveerult kus kord
peere koguti et
süüdata süda
südamliku kauguse
ainukene ehe

Tõde on viimne piir. 
Tõde ei sõltu ütlejast. 
Tõde on ja jääb. 
Tõde pole millegi vastu vahetada. 
Isegi kui ta on subjektiivne, kollektiivne või konsensuslik. 
Enamik teadustõdedest kuuluvadki viimaste sekka.
Ega allu ühelegi kellelegi.
Vastupõrp. Ülbus. Veres.

muru niidab pauli
avab temale monumendi
vuliseva jõe
vasakul kaldal

ja ennäe imet - 
paul enam ei soiugi
vaid ümiseb unele
kõik teised väikesed norskajad
siruli kubemekarvade vahel

muru saab nukraks
ja teeb ennast täis

nii just see elukene käib-veereb mõhiseb:
kord välgutab, siis pälgutab
kord maadligi
kord taevastes
kes jääb vahele
seda paul ei tea
ei tea minagi

Tallinnas, 
Sõle tänava korteris, 
kohepraegu

paulist saab 
moodulobjekti sarnane origami,
mis roimab lillekesi
ja muid tuules lehvitajaid
VT http://en.wikipedia.org/wiki/Modular_origami

                                     Kadrile ja Erkile
Võtab tummaks, rõõmurikkaks,
õnnesoovi automaadiks,
piimapaki metsatukaks,
paigaks, kus saab plastmass hukka,
kust ei pääse piiluma
kes seal kõik on liikumas.

Kelle kätte sulpsab saatus,
mis on tulevane vaatus?
Trammirööpad kistud maast
peatselt järgneb muugi saast.

Ümber kohendada prügi
leekida ja üleneda
korduda ja ühineda --- 
see on tulevane vaatus,
mida eal ei vaena saatus.