ei tule vaatama
kuis põleb päike
kihk hingi
kurjalt nakatab

kui saaksin
oleksin taas väike
kes mängu-
mõtteid hakatab

ei anta tagasi
neid aegu
ei sütti hagu
ahju asemel

end peeglist näen
jajah just praegu
see vaade pole
üldse tasemel

mu vaimusilma
kerkib sõpru
kel jäetud ammu
maine ring

üks käsikiri
aegapidi nõrkub
saab tolmuks
kõik mis paberil

veel sõõrmeis tunnen
aromaatselt hõrke
kuid juba nõrku
haistmispahvakuid

ja käed nii nõrgad
hoidmaks elu raskust
ja kummalised hääled
kõrgelt lähedal

neid peaksin tabama
kui viimse hetke kõrkust
kord peaksin kellegagi jagama

oh seda tõrksust
mille olen pärind
ma mõnelt kaugelt
esivanemalt

kes kord on oma
hinge sisse närind
paar mõtteurgu
lausa läbivalt

kuid ma ei kurda
täringute üle
mis peatund lausa
võimatult

kui just ei tulda
siis ma elan üle
paar atentaati
sülge riivatut

mürk süüvib
kudedesse kohe
kui ära läinud
kuldne mõrtsukas

mu kohal hõljub
uhke tuulelohe
mu viimne peeker
kergelt mõrukas

on pudenenud
otse põrandale
kuid jäänud terveks
iidne klaas

must purskab verd
järv sellest saab

kõik kestmas üle rõõsa taeva
ja rõõmsas kudrutuses aeg
on ületanud unevaeva
ka varba alla jäänud vaip

nii külmad sõrmed, jumal hoia,
et poleks nakatuse lekkimist
siin graafilisel lehel Goya
on kujutand üht pehkimist

sääl taamal lõkke kohal udu
ja üksik kuju purjakil
hääl kutsub teda - koju! koju!
kuid hing on kõrgel - ripakil

siin mudalombis kulub tuju
jah, lõpuks, kõik on kimbatus
jah, mine, lõpuks, koju roju
ja unusta see võpatus