Ei ole unustust,

sest kõike piirab saatus

ning iga alustus

on lihtsalt järgnev vaatus,

kus sõlmitakse lepped,

mida pidada ja kihla vedada

ka võimatuste peale.

ei tule vaatama
kuis põleb päike
kihk hingi
kurjalt nakatab

kui saaksin
oleksin taas väike
kes mängu-
mõtteid hakatab

ei anta tagasi
neid aegu
ei sütti hagu
ahju asemel

end peeglist näen
jajah just praegu
see vaade pole
üldse tasemel

mu vaimusilma
kerkib sõpru
kel jäetud ammu
maine ring

üks käsikiri
aegapidi nõrkub
saab tolmuks
kõik mis paberil

veel sõõrmeis tunnen
aromaatselt hõrke
kuid juba nõrku
haistmispahvakuid

ja käed nii nõrgad
hoidmaks elu raskust
ja kummalised hääled
kõrgelt lähedal

neid peaksin tabama
kui viimse hetke kõrkust
kord peaksin kellegagi jagama

oh seda tõrksust
mille olen pärind
ma mõnelt kaugelt
esivanemalt

kes kord on oma
hinge sisse närind
paar mõtteurgu
lausa läbivalt

kuid ma ei kurda
täringute üle
mis peatund lausa
võimatult

kui just ei tulda
siis ma elan üle
paar atentaati
sülge riivatut

mürk süüvib
kudedesse kohe
kui ära läinud
kuldne mõrtsukas

mu kohal hõljub
uhke tuulelohe
mu viimne peeker
kergelt mõrukas

on pudenenud
otse põrandale
kuid jäänud terveks
iidne klaas

must purskab verd
järv sellest saab

kõik kestmas üle rõõsa taeva
ja rõõmsas kudrutuses aeg
on ületanud unevaeva
ka varba alla jäänud vaip

nii külmad sõrmed, jumal hoia,
et poleks nakatuse lekkimist
siin graafilisel lehel Goya
on kujutand üht pehkimist

sääl taamal lõkke kohal udu
ja üksik kuju purjakil
hääl kutsub teda - koju! koju!
kuid hing on kõrgel - ripakil

siin mudalombis kulub tuju
jah, lõpuks, kõik on kimbatus
jah, mine, lõpuks, koju roju
ja unusta see võpatus

loomehetked ürgmere põhjas
hiiglaslikud meduusid
külvamas kahtluse seemneid
enneveel külmetusest kahvatud
ja nõrgad siis tulistvalu tõusmas
pinnale mis põhjas
põhjatult põline on see hetkede
üksainsus

kahtlemine on kalade keel
leek lõikab tast tulise saia

14. detsembril 2018

tervitan sarvikuid
pagana karvikuid
enne kui uuesti
suuresti-suuresti
plagavad tormavad
hirnujad hurmavad
maailma laiali
viimsegi kajani
tervitan sarvikuid
pagana karvikuid

6. novembril 11.43

jääkirme alune muld
pole veel jäägitult jäätunud
elame talve piiril
oleme olevast lähtunud
kaugusse surevail kiiril
unedes jahtunud kuld
kuubedel hõbenööbid

mõned me tagasilöögid
tummunud tuhmunud kõlal
püsivad vimmas õlal

loojangupunased silmad
näevad vaid unevimma
mis ajukäärdudes kimab
tuhande hobuse jõuga

vastu võiks saada nõuga
ent meie ei taha ei taha ei taha
et kõik jääks me selja taha
nägematule jääle

tuleb talv et hakata otsast pääle

12.12.16

on nigu on
ega kehvemaks
minna ei saa
enne kui
loojangunukk
üles paistetab
ja kaarnad
kisama pistavad
paneme nahka
paneme nahka
kanname üles

Käes on savi
Käes on õhtu
Käes on huvi
täita kõhtu
Käes on hommik
Käes on kommid
Läind on lemmik
jäänud pommid
Näljased ja lootusetud
võimukad ja iharad
Pole suutnud välja leida
kuhu panin kiharad
meeleheitest kihavad
kuhu panin pisarad
kallike mis valas kaussi
pani aknalauale
Vaja oleks doktor Fausti
viia ema hauale
Käes on õhtu
Kadund huvi
täita kõhtu
Tubli, tubli,
niksi-näksi
mis toob suvi lauale
vanaema hauale

ISE ENDALE

Kõik, mis torkab silma,
saada suurde maailma;
kõik, mis vedeleb jalus,
olgu temale alus
ja see, mis ei anna lükata,
seda ära minema läkita,
vaid päevade kaupa silita,
juurde veel vaikselt vilista
ja lase universumil olla,
ära seal ilmaasjata kolla,
sest võid igavikule komistada,
aga tema tahab sind omastada.

Tervitab, Julius,
tema hingeõhk ning sisetunne.

KAKS FB SÄHVATUST ELOLE SÜNNIPÄEVAKS

1.
Õnne vaata läbi loori, siis saad kaeda õiget tooni!

2.
Septembriks on selle maja õhk minust puhas, lähen Stroomi metsa venelasi kollitama, Vanamõisa lapselapsi kantseldama, oma koju raamatuid riiulitel jõllitama, niisama vedelema ning Jungi suhteid Moreno ja Pauliga klaarima, arvutiprogramme mängitama, häid filme vahtima, silmapilgutusi jahtima, universumi saladust jälitama, ebasümmeetriat kummardama, tumedast ainest ja energiast mööda vaatama, valguse kiirusele kaasa vilistama, Juhan Liivi ja Pessoad, Borgesi ja Juhan Viidingut lugema, uut alusväärtuste ruumilist skeemi korrastama, (ja nagu kivisildnike maailmas tavaks tualetis ja trotuaaride kõntsas käima).

 

                             Aili ja Tõnu mälestuseks

Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Kes pühiks pisaraid
Kuid varsti puud on lehes
Me jäänud leseks
Keset elavaid
Kõik jäänud leseks

Tuul vaid pingutab
Vihm maju peseb
Oks uljalt ringutab
Hing kurbust mõseb
Kesk elavaid me lesed
Kuni saatus päädib
Ja räägib
Selgeks meie ilmadki

Ei anta tagasi, kes kord on läinud
Lahkunud

Sääl ükski uks ei avanenud, et neid välja lasta
Kes laskis, lubas, meelitas ja veenis
Kes tuikab veenis, meelekohtades
Me elu luhtadel on liiga palju tuult
Mis puutub olemise äärt ja juurt
Me huulil kipitab vaid küsimus
Miks tagasi ei anta neid
Kel päritud me ühtekasvand eluteed
Ei anta tagasi, kes läinud igaveseks
Me peskem kõrvad
Et kuulatleda
Kas hingab kõrval
Öösel kolliks käib
Ja kohab veres

                                         Tõnule

see tume maa on nüüd sinu maa
see kestusetu aeg on nüüd sinu aeg
vaevadeta ruum täis lõbusaid liblikaid
mida hetkede lõpmatuses käid
käid ja käid ja käid
väsimata kannatamata naerusui
kõrgete rahvas mõlemal käel

sinu naeratus keset otsatut kurbust
jääb meie - maakate - kanda

liikumatus liigutamatus
tuim iga meelelible
aga luule ei tule
ei kiirusta
ega kallista

luule ei lehvitagi enam
tal on oma asjad ja armud
ta on suureks kasvanud
armastusväärseks
armutult armulikuks

lennutee kõrgustes on tal väike osmik
kus ta vaimustunuid vastu võtab ja läbi nahutab
keegi ei laena, ei müü, ei kaaperda mulle lennukit
et temani ulatuda

varjukujudest elatun
suitsust ja viirukist
laon oma doominomajakese kokku
iga tuuleiil lööb ta uppi
armast tuuleke päästja ja karistai
võta luule oma õhkudesse
las ta sirutab oma käekest
et saaksin ära suudelda sinna takerdunud ebeme

aga tuul vaikib tormi ei tule
ja luule sahistab tasaette ettetasa
oma kõrges kauguses

minul hakkab külm ja ma lähen ahju peitu
lõõman seal omaette et sooja saada
ning mõtteid taas luulekese lainele sääda

headaega süside keskelt headaega suure paugu hetkest
praegu on avatud valge augu tummine tunnel
ehk peaks ära kasutama
järsku viib otse luule õuele
sõnakõuede keske-ella, taara tammiku tagaje

ei suuda paigast tõugata
täismalmist minarett
kuikaua suudab lõuata
üks lihtne pronksist kett

ja ujuda kas vastu vett
on tegu tarmu väärt
või hoopis lasta kanda end
on ihalduse äär

Jaksu ja meelt
hoidmas sel teel
kõik seda naist, seda meest!
Mälestus tõuseb me seest
ega rauge.
Laine on kõrge kui huige -
mõistuseväline kiirg.

1.02.2015

ei ole midagi kirjutada
kõik on puntras või puuris
koos oleme võrkudesse
mässitud ilmselt enam
kunagi ei naase
oo oaas kallikene
ikka terendamas
teretamas säält
põlluveerult kus kord
peere koguti et
süüdata süda
südamliku kauguse
ainukene ehe

Tõde on viimne piir. 
Tõde ei sõltu ütlejast. 
Tõde on ja jääb. 
Tõde pole millegi vastu vahetada. 
Isegi kui ta on subjektiivne, kollektiivne või konsensuslik. 
Enamik teadustõdedest kuuluvadki viimaste sekka.
Ega allu ühelegi kellelegi.
Vastupõrp. Ülbus. Veres.

muru niidab pauli
avab temale monumendi
vuliseva jõe
vasakul kaldal

ja ennäe imet - 
paul enam ei soiugi
vaid ümiseb unele
kõik teised väikesed norskajad
siruli kubemekarvade vahel

muru saab nukraks
ja teeb ennast täis

nii just see elukene käib-veereb mõhiseb:
kord välgutab, siis pälgutab
kord maadligi
kord taevastes
kes jääb vahele
seda paul ei tea
ei tea minagi

Tallinnas, 
Sõle tänava korteris, 
kohepraegu

paulist saab 
moodulobjekti sarnane origami,
mis roimab lillekesi
ja muid tuules lehvitajaid
VT http://en.wikipedia.org/wiki/Modular_origami

                                     Kadrile ja Erkile
Võtab tummaks, rõõmurikkaks,
õnnesoovi automaadiks,
piimapaki metsatukaks,
paigaks, kus saab plastmass hukka,
kust ei pääse piiluma
kes seal kõik on liikumas.

Kelle kätte sulpsab saatus,
mis on tulevane vaatus?
Trammirööpad kistud maast
peatselt järgneb muugi saast.

Ümber kohendada prügi
leekida ja üleneda
korduda ja ühineda --- 
see on tulevane vaatus,
mida eal ei vaena saatus.

mine peesse mu autron
aura jalust
aura ära
mul on endagi aurast kõrini
kõnni minema
kõtt-kõtt
sedapidi ja säältpoolt
saad oma keretäie kätte
nii et mull otsaees
nii hull on see asi
ja ära minu poole vaata
selline haisev saast
autroon või hülss
püssi sa minu käest ei saa
ja pageda ma sul ei lase
vermišell takoi
haisev

Kultuurivedru meie kõikide sees
pole veel leebeks kulunud,
Hooke'i seadus toimib.
Mõtelge, suure tüki sooja leiba,
supikausi kartulat,
võttis kohe, andis kohe, silma pilgutamata,
nahka soojaks nüpeldamata,
niisama,
ilmasoojaks,
oh et kohe kuldi silmad, silmad, mis põletavad,
jalad, mis pagevad,
kuulge ikka eilast möla ilmakese jahtunedes,
jahu taevasta sadades,
uurides ja uuristades kulla külma silma paistel,
paistes päkkadel lidudes vedrusamblal,
tuule tõukel, usu ja valuta,
ei ole oodata halastust,
alastus tuleb alandus kukil,
keegi ei pane tähelegi,
vedru vaid veidi kissitab silmi,
ilmafilmi käseb lõpuni kaeda,
ei vaeva tulutult oma kogutud energiahinge,
pinge lõõb pinndi kannikaisse,
pistet ei jõua adudagi,
ära ei jõua kadudagi Euroopa piiride sisemaalt,
vedru enese kinnituskeskmest,
valju möla kõlarite piirest.

Üksainus viiv
viib meeled
unustuse
teele.

Üksainus kiir
toob tagasi,
mis katki
läinud ammu.

Me peatada
ei saa
ta sammu.

Ei jaksa - hingeldab
Ei lasta minna
Ei lasta - hingeldab
Las hingeldab
Kesk linna
Tulesid ja vihma
Ei jaksa - hingeldab
Ei lasta minna
Ei omal ega võõral väel
On jäetud sinna
Üksi hingeldab
Las hingeldab
Kes laseks - Sinna

Minagi olin kord väikene mees ja päikene põles mu südame sees.
Nüüd olen saanud nii väikeseks, et olen iseenese päikeseks.
Mind keegi ei näe ega kuule ka, sest elan täiesti tuuleta.
Ja kui kord hakkabki sadama, siis panen otsemaid plagama.
Mida kiiremalt sammun, seda selgemalt näen, et eestlusest alles vaid silmade söed.
Oh mida sa sahmid ja mida ka põed tuleb ikkagi sellest, et raamatuid loed.
On saatanast salmid, päevavalgus on nöök, meiesuguste koht on üks pime köök,
kus huilgavad pannid, käib pottide kriisk ning valmib üks leotis, mis võidule viib.
Ei taha sa võitu, ei alistunut, kurgust trügib sul välja vaid valu ja nutt.
Aga keegi ei taha võidetut! Võimuväljadele on kõikidel rutt!
Mida teha, et maha suruda nutt ja näha päikeses kiirgavat võidelnut?
Tuleb minek ja kaugele alla (või üles) jääb Maa, teistel tuleb ta pinda jagada,
minul kauguse kiirendus ammu on sees - ei see ütle, kas tulev on ees
või hoopis tagantpoolt tulijad mind edasi minema susivad?
Need kiiruse sussid, mida jalast ei saa, mind panevad päiksena põlema
veel miljardeiks aastaiks ning selles ei saa küll saatant ennast süüdistada.

13. novembril 2013

EILSED VASTULAGE SILMAD
LAGI INGLIVALGE
PILK ÄRAMINEMISSE
VAIKUS
SULET LAUD
HELEVAIKNE HAUD

28. oktoobril 2013

ELU EI OLE PIKK
PALJU LÜHEM KUI ARVATI
KOGU ELAVA ELU
PLANKTONIMASS JA GEENID

23. OKTOOBRIL 2013

nädal nädala järel
näha kuis keha
aparaatide türannia all
väsib
kuhtub
kuivab jõuetuks
hingatamise vuhvat-vuhvat-klõks

ja
mina
saan
üksnes näha
silmi kerkivate pisarate
vikerkaart
peegelduste peeglit
kõrgusse vaatavate silmaterade
ühenduskanalit taevaste väljadeni

kui kaua veel?

13. oktoobril 2013

mina ootan
liisi ootab
matu ei tee pahandust

lauri ootab
ootab kass
tahab lahtist kapi ust

üle ilmamere vaatab
SEE, kel tuhat
lahendust

tuul ei anna mahedust
päike kiiskab majalt vastu
õhtune ja armuline

vastus viibib vaikuses

ei midagi uut -
hingatatakse

ei midagi uut -
ajusurm

sina ootad
tema ootab
ootamise osadus

täis on elu killukesi
iga mälusügavus

elavatel võtta
tardunutel võtta
igaviku rüppe

kass magab
nii tasa
aili magab
nii tasa
kummastki
õhk pisut liigub
õhk on neid täis
aju on nende kujusid täis
nii tasa kilkavaid kujukesi

mida me ootame veel
teeme neile pai
ja ohkame raskelt

otsekui kangestunult
ootuses ikka

20. septembril 2013, kell 11.49

kirvendavad tähelaevad
virvendavad taevad
meelemõistusele käivad
ootused ja vaevad

kellele on vaja seda
viimset täheprügi
kui on inimesel kadund
siinse ilma tugi

kui on katki sidemed
ja ütlemata sõnad
puruks elu pidemed
ja killunenud kõlad

muusika ei aita enam
inimlast, kes katki
tagasi vaid tahab tema
katkiläinud kätki

kass ei tea, mida teha
perenaine läks vägagi tavaliselt välja
laskis temagi ukse vahelt õuele
aga tagasi pole tulnud
pole tulnud pole tulnud pole tulnud
kui kaua võib ta mitte tulla
mitte tulla mitte tulla

oh tuleks ja silitaks pääd

esimene päev tundub, et see on uni
raske uni, mis kohe otsa saab
õnnelikult päevavalgusse maandub

siis saad aru et see on tõelus
südameasi
truuduse instrument
ookeani kohin akna all
rahustavalt äratav

ärkamine on järgmine vaatus
mis kaugusest veel ära ei paista
mille lootuse luited võivadki jääda kaugele

ei paista ära
ainult kõrvus kohiseb lõppematu
ookean

18. septembril 2013. a.

chosen past
remaked biography
social change
self-awareness
democratization
mass-media
sensitivity
memorizable events
globalization
life projection
otherworldlyness
protective wall
wormholes
between universes
affinity
symmetry
spherical silence
educational regress
chosen struggle
into death

12.09.2005 Torun

                                              igaviku piiril
kärbes                                                                                ämblik
istub                                                                                   seirab
taldrikul                                                                              seinalt
                                        sein saab taldrikuks
                                        taldrik saab seinaks
                                             
                                                   ämblik
                                                    imeb
                                                  kärbsest
                                                  elumahla

                                                 kärbsepirin
                                                   igaviku
                                                    piiril

mahl                                                                                     ämbik
seedib                                                                                   mõnuleb

kärbse-                                                                                 kärbse-
korjus                                                                                   hingeke

                                                      igav
                                                     tegev
                                                     igavik

Gödeli ringaeg
Möbiuse lintring
Elu elatavus
Ülepea
Allavoolu
Pisikupesa
Pistriku karje
Karge põhjamaatuul
põikab põue
Lõikab unustuse niit
mälestused pooleks
Need mis meeles
ja need mis juba läind
tännapoole
Linnuteed
Mälestuste mälestustele
polegi enam kohta
kõrge päikese
all
Hall jaanipäev peatselt käes
Meenutuste konveier katki
ei lähe
Loksutab ja logistab
ilmalõpuni välja

23.06.2013

tänagi päike paistab ja tuul puhub
oksad ja lehed on liikumises
keegi vaatabki taevasse
aga ilm ei vasta
ilm ei vastuta
elupõhiküsimuste eest
vaid varjub tuulde ja pilvedesse
ning päikese tuumasõtta
mille lõpp õnneks veel ei paista

magnettormid tulevad ja lähevad
meeleolud koormavad hingi
ning siinsamas lähedal/ kaugel
konnake põõnab päevaund
laste hääled kanduvad tuulega kaugele
päike paistab ning meelele vajub rahu
nagu vanasti
vana
sti
i
ammuenneeelolevat äikest

mudelkatsed vastavad ettekujutusele
aga elu mitte ikka mitmed käänud ja
urkad kus viibidagi raske tõusevad
meelele või otse kõrvale ning nende
eest pagemine võtab kogu võhma
keegi ei hooli keegi ei hoolitse pane
tähele ega i-le täppi peale sest võtab
kogu võhma ja pageb keset keeletuid
maastikke tuulekohina saatel tulevihina
poole maastik on täis põletavaid ronte
ja konte krigiseb varvaste all kuniks
tõrvik on süüdatud minek on uhke
ja vaba ja uljas ja eneseteostus piiride piiril

Noojah

maakera sees on tihke valge auk,
kust inimkond elueliksiiri hingab.
Varsti on jälle musta augu kord,
aga meie jõuame eest ära.
Paikneme eetrisse ja sahiseme universumi äärele.
Seal päike ei paista, aga linnud laulavad ikka.

29. jaanuaril 2011

Hää aeg

võtab end kokku ja 
maandub tasandiliseks - 
kust küll see uus mõõde kerkib? 
seestpoolt sisimast sisemikust isesusest isepäi seni 
kuni aegruum kusagil seina najal oma olemist vaeb ega saa singulaarsusest lahti. 

Sisse-välja hingamise ajal seda agooniat pole.

17. detsembril 2010. a.

mustade pilvede kirgastel sallidel
kilgendab valguse täpp
minagi olin neil päevadel hallidel
iseenese vrakk

kauguses kumendav viimane ratsanik
kaduvik-tõrviku lipp
maailma lainete osanik omanik
igavikkude tipp

saamatu armetu vilets ja vaevane
hüljatud prohvet ja koer
ikka veel suutmatult taevane
elavikkude poeg

päikene lahvatab heleda leegiga
aga meie näeme ikka ja ainult plekke

vusisevaid susisevai tahmaseid
suuri plekke
millega päike meile lagipähe
kiilakale kolbale ja kogu küürakate bandele
lajatab

magnetväljade kaja jääb ilmaruumi tuulutama

SAATUSE KAOTSIMINEK
laulvas revolutsioonis
Berliini müüri lõhkamisõhinas
nii et taustalgi pole enam
eesti, läti ja leedu asja
kulunud vidinakesed
mille sadu või umin
kidakeelselt ja kaudu
meie meeli riivab

seeeest on meil taskuid ja ekraane
täitev tegelik maailma mis loeb ja
sööb mille pugu on ilane ja kasvab
nii et meile ei jää aegagi
saatusega hüvasti jätta

Riia, 29. märtsil 2012

NIHE (2011-1940)

enam varbad ei valuta
enam külmad ei lõika
pilve piiri peal jaluta
ülevalt alla hõika:

enam sõrmed ei külmeta
enam köha ei paugu
säraküünlaid saab külvata
igasse nööbiauku

Ennekõike on ennemuiste põhjatult pärilik
läbib kultuuride süvakäike olles ühtlasi äri liik
mida müües kasvatab isu igaüks kellel sugupuu
sealt teda välja ei kisu mitte ükski liha ja luu

KOSMOSE PIIRITULBAD JA KAUGUSE PURSKAVAD VÄED
priiskavad rahvahulgad on need mida sa ilmsi näed
teised end peidavad pildilt on vargsi ja kaugemal
varsti lugeda võid ühelt sildilt et mäedki sääl laugemad
ja sestap et see pidu sääl voogab kui kerge tuule käes järv
ning koos temaga hoovab säält lasuurne taevalik värv
mille nägemine ja lõhnad teevad põlvedest raugeks kõik
ja pole sääl poisid kõhnad ega mannetu kauge hõik
vaid veri pannakse keema ja üle keeb kannatus
kosmos endiselt eemalt kuulutab rannatust

Ühel hetkel
sa mõtled
et läinud kõik siit
ainult liiv
sahistab
vapralt

sääl ent kerkib
su abaluist tiib
mida saputad
hapralt

tõusmise tung
ennast kasvatab siis
hinge sügaval valla
end lahvatab viis
et võiks tõeluski
olla nii vahva
ent siis tõstab õelus
su teele kahva

südame põhjas
lööb viimane jaks
ning lihaseid
tardumus valdab
ometi sind
praegu on kaks -
oma keha ja tiivad -
ning hing, kes neid valvab

ei näe sina und
keset virvendust ahkjat
sest tulnud on tund
kus tõusetub tuul
kasvab torm
laine randasid lahkab

kasvab kõrgusse tahe
tõusmise isu ja vorm
ainestumise savi
olla laine ja rahe

savilinnuna taevas
keset tähtede tuld
süda kirkuse vaevas
kõik otsekui kuld

ega puutu ei puutu
su jalg eales muud
muld jäänd kaugele
aga
ei avane taevad
ega laugele
pisarat
voola

Voilaa!

1.06.2007

Kas me kardame elu või surma?
Hääbumishurma!?
Igavest turva
avakil uksel,
millest ei ärka -
ei ärka, ei märka
südametukses
iilide külma, jahekat
kutset,
maailma okset ja lokset
ja lukset, luksumist
ajatu piiril
nähtamatumail kiiril...

22.10.11

Loksumist lõputut
haavatud paadis,
kellegi saagina
kellegi saagiks,
õmblustest rebenend
rõivais paraadil,
teabkelle korraldet
hukatusaagal,
hääl kus nii kähinal
korrutub plaadil:
uhke on hõljuda
hõivatud vaadis,
lahke on vajuda
valitus laadis!

22.10.11

Hing närit tõukudest
kookoneist tõusvatest
kaunitar-liblikaist
kurguni saati.

Kaugetest lõketest
pudeneb söestunud
helbeid, mis kerkivad
taevaste saagiks.

22.10.11

Kui oleks kestvalt
nii jumalik-hea,
siis järgneks Talle
või kinnisilmi.

Pakule paneks
kinniseot pea,
ise seaks leekima
tuleroa halud.

22.10.11

Sädista, siisike,
taevalist viit -
aeg on minna
meil siit, meil siit,
ärasiit ärasiit ärasiit

22.10.11

MINAGI olin Arkaadia teel,
kullane kompsuke paunas.
Mida te tahate, tahate veel,
enne kui otsa saab kõnnitud tee,
enne kui moon läppub paunas?
Elage, jahuge, jäljeta teel,
lahtunud vesi laual!
Ilkuge kuni te kõrist kaob hääl
ja teie keha on laua pääl
ega saa ealeski alla.
Limukatele valla!

Vabaduse luul
kõlgub ilmapuul
sinkjas ülahuul
tokerdanud tuul

vabaduse hõik
hullunud on kõik
meeletusse põik
mäletuse lõik

hele hele võik
tere tere tõik
taevarand nii mõik
kõik on kõik on kõik

17.08.2011

ei ole vabandust
et pole vabadust
universumist
lahkuda

ainus võimalus on
lahustuda taevastesse
voogudesse
loovõtjate
vikatiteradest pääsemiseks

süda taob sõda kaob
tõvehoogude südamikesse
haavatavuse üdisse
haigluse südameisse

Inimene üha tõbisem
loodus üdini haige
aga ilus, kuradi kena, ma ütlen
Ilu silmist ei kao, ilusõlmes iga koit ja agu

kõik mis liigub
läheb üle kord

iga olukord

liiv jääb liivaks
vesi veeks
sõnad kuumaks
kartuliks

13.09.2010

Kes vastaks palujale
annaks tröösti
ja lohutust?
Kõik on nii katki
lõhkine ja kole
Kord öeldu painav lehkav
paheliselt vale
Nii palju kohustust
Nii vähe ohutust
Nii napilt oidu
Nii loidu
Märkamist

Ei lohutust ei usku
Tuskatoovat ootusetust
Ootvel

Päev vajuv vihkamise uttu

Kes hoomaks koormat
mis sääl hoomamatult
hõõgub?

Kes märkaks pisilast
kes tasa ootab
oma
torketundi? Sundi?

13. aprillil 1995

ei saa eales jätta jonni

ei saa küünalt
küünrapuudelt
ei saa püünelt

laane puudelt
roiutada
tuuleõhku

vaibumatut elujooki
elumahlade ekstrakti
ikka endast väljutada

hiilgeaegade terassilmad
hõõgutavad singulaarsust
maakera tagapoolel
kas saab sindri hüppama
kui püksid tuld võtavad
kas hakkavad talgi püksid püüli sõeluma
kui otsakene otsaees
või virutab keegi varbaga
selle palli avaruse vabadustesse
kust keegi teda kinni ei püüa
kätesse ei saa
ikka viuhti ja läind
teooriad upakil kurvakil räpakil roostes
kuluhallid ja viimse vindini tarvitet
teoreetikud viimsepäevakantud
ainult varbad veel paistavad päikesepimestuse alt

naljatlemisi julmalt
pea veereb kõliseb
katafalgilt
vaatemänguliste manu
kel isu see näeb ta sisu
kel himu see limu ise
kel selg leemendab
kel peerg väljatuse lävel
sel koivad juba koduteel
et ei pandaks pahaks
et ei satuks kõrvuti
peakene paikene ainukene
oijooo

kaks dimensiooni jälitavad kolmandat
ei teine teisest mööda ei kolmaski ega neljaski
ei naljatamisi ei julmalt rõhudes
libisedes otsekui jääl või lumel
ikka ninapidi kinni
otsekui sahk
mille päevad on loetud
nukker pikk pime mänd loojaku õdususes
õndsalt ja kaua kõikudes
kuniks juured veel kannavad
maa peab vastu
ja taevased tuuled murenevad vastu okkaid
üheksandas dimensioonis
ja kümme pluss ühes
stringide omapäise jõuramise rütmis
kuniks nägemist seniks vägevust
sinimuld võtku omaks ja valevus kiita
liita jõuame hiljemgi kui aega enam pole
aurustunud aeg tara taga kiidab taara tarkust
ega palu palukest ega pakase eest sooja
looja on looja on looja on looja
dimensioonitu singulaarsus süsimust auk

keskmetus tasakaalutus tagakiusatus
hullud hood
iga viimne kui kauge piiksatus
muudab eluloo

iga viimne kui kõrge kutsumus
annab jõu
magus neelatus, meelas lutsutus
millest vaadabki vastu õud

iga samm sirgelt joonelt viib kõrvale
iga viimne kui mõte on kõver
laskud põlvele,
vinnad vibu -
kauge eemärk on põnev

sipelgahammustuste müriaadide varjus
elad kui koletis tohutuis karjus
elad kui mesinik vahas ja jääs
puudub sul ilmale ligipääs

suurendusklaaside üüratus melus
valid ja vahid, mis vaadata ilus
valid ja vahid kuni lõpetab meel
tardumus talle on emakeel

ELU ON LIHTNE -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muuks polgu muret.

Kõnd annab tiivad,
kõrgele tõstab.
Kuhu need viivad,
kes kelle ostab?

Samm leiab saagi,
kes tõusnud on mullast,
jänesehaagid
ei päästa surmast.

Surm tuleb ise,
hääletult, visalt,
halvab su sise-
tunde ja kisad.

Seisma jääb keset
tarduvat päeva -
seda su silmad
jäävadki kaema.

Elu on lihtne -
kõnni ja sure!
Samm olgu ehtne,
muust polgu muret.

varsti matab päikese
me vapper tulev koduke
nii õrnake nii hellake
nii heledasti kollane

ta kerkib heli kiirusel
ning nagu tapjal viirusel
töö käib üks viks ja voks
jah toks toks toks toks toks

nii madalkõrge hiirehall
ja tomat tukub katusel
ent päikene on kadunud
kõik varju sisse vajunud

jah vajunud jah kulgenud
kõik sujunud oh ujunud
on külje alla ajunud
ning aju tühjaks kujunud

me majake see imehall

9. mail 2005. aastal

elo
veereb nigu herrness venimus
ühest purgist teise teisest makku ja sealt
solgiveetorusid mööda maailma sitatorni mida
ei kõiguta torm
ainult torud veel juhivad inimkeha
soolikad ja infovood
ikka ühe heinasao äärest teise äärde
eeslid valima jäävadki kui poliitikud sedagi lõuatäit
oma liuale ei kahma

19.III.1999

jälle siin kesk nukraid vihmahooge
stampe näruseid ja tuhmunud klišeid
kõlab karjatus nüüd looge looge looge
ja vaibub keset halle taevalisi teid
ei ole kasvatatud koolitatuks Teid
et peate iga rida sõnasõnalt võtma
ja ootama et nägus koolineid
Teid ootamatult kõnetab ja tõttab
kesk padusadusid Teid maha jätma

lugedes lugudes väljendatavat ahastust
kogedes kogudesse peitetud piina
tahtmatult tahtes kesk piiritut alastust
omagi hinge turule viia

põrgates põrkudes silmituilt müüridelt
müütidest imedes kestmatut mürki
surudes vett välja pisarais püüridest
pekseldes vastu kreekat ja türki

kujudes sujudes pudedais kudedes
kaladeks lindudeks limukaiks saades
vimm kisub riuklikult kipra ja kulmudes
kuulutab hämmeldus härduvat aadet

selleta milleta poleta tuleta
miski siin ilmas ei viljastu ilmu
põleta põleta põleta põleta
aju soppi kinni jäänd tsellofaanfilmi

tudeng, kes lubas, ei tulnud
midagi pole olnud
seegi, mis meenub, pole
niiväga vana ja kole
keski, kel suured kõrvad,
seisab kusagil kõrval
seisab ja piidleb üha
kas mäe tagant paistab püha
või tõuseb kuu otseloodis
(kes ta hõbedast kuuliga laadis)
ja tõstabki püssi palge
kuul kihutab vahelt jalge
jätab endasse täitmatuse
ja vilistab läbi kuse
mille ise esile manas
kui kuu poolt eemale plagas
et õnnega pooleks saada
üks hilisõhtune saaga
kus kuu tõuseb taeva, üksi,
ning hirm märgab püksid

+++

olles kirjutanud
paar teadusmõtet
luuletuseks
hingan kergendatult
sest küll paber kannatab kõik

24. veebruaril 2008. a.

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga retke suhestus teise retke on ime
iga katme suhestus teise katme on ime
iga matme suhestus teise matme on ime

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime

saab kasuahneks
kasutuimgi püüdlus
kui aju kirestub
ja äri kirkub

2. aprillil 2008. a.

minu asi on
jälgida ja järeldada

jälgida ja järeldada
kuni
midagi terendab
helgib ja huikab ja tuikab
tuleleegina tuletub
tiku süütamise rituaalist

või vähemalt
võimalus tuletada
jälgimise ja järeldamise
järelmit

järelkäru
mil pole saba ja rattaid
ent mis nii kenasti sobitub
loojangu leeki

15. aprillil 2008. a.

TÜHJUS EI KUULE

elektron ja positron
maailm ja anti-maailm
annihileeruvad
(suunurgad rõõmsalt elevil)
ega anna end näole
muul kujul kui suigutava
sillerdava, tagamõtteta
valgusena

unehämarus üll
tähistaeva teki sisse mässituna
kihutab valgus
oma ainuvõimalikul kiirusel
(Wikipedia andmeil 299 tuhat 796 km/s)
aja algusest
aja lõppu
teades kogu aeg
kristallselgelt
et aega pole olemas
(vt Julian Barbour "The End of Time")

30. aprillil 2008. a.

Tallinna all-linn
külvatakse täis klaaskaste.
Paha hakkab nii sees kui väljas -
aatriumites ja väljakutel.
Kas see on uus Ülemiste Vanake
kes klaasiga uputab?

30. aprillil 2008. a.

IGA RÖÖBASTEEL
TRAMMILE VASTU
JOOKSJA
POLE ENESEHÄVITAJA


KÕIK, MIS ON TÕLGITAV,
TULEB ÜLE TÕLKIDA

TÜHJUSE
VALGE LEHT
(TABULA RASA)
POLE VAAKUUM

13. mail 2008. a.

Tuulile

Kui ei saa öelda, siis vaikigem
Kui ei kosta, siis kikitagem kõrvu

Küll kõrgus kostab, kui kord võtab vaevaks
ja muudab kuulmatuse lumivalgeks laevaks

mis võtab pardale meid
sõnatuid ja suutuid


KÕIK muutub igaviku toel ja kutsel
kui suudame veel olla kuuldel
kuudel mis süvendavad mäletuse jõe
kust kuuldub kutse läbi pilkasuse nõe
küll lapse, kaaslase, küll tuttava, küll õe

kummastumata kummitust kuulata isepäist
pärast ei lahti saa tuuletust jäärapääst õhkab mis jäist
olemust olemist stringide kilamist kosmose ruumide kõlamuis
kõlatuis

kaugusest lahtisaand ajad ja mälude setted enam ei ulatu
lihani luuni ja ajju mässunud rajju ja uputund sademevette
tõusevad lummuslik tegelikult su ette ja retke jätkavad teised
kel polegi sinuni asja

ühtegi astjat ei jää sinust kõlksuma kaevaja kühvlite vastu
ainumalt tühine hingeke tühermaa tuulte käes vaarub ja viimaks
lööb valusalt peadpidi müüri mis äkki on kerkind
selgi pole sinuga suuremat asja

manavikku
taluvikku
vastu taevast
suurel reedel
vastu varvast
kiviga
hakates kui
minema
haarates kui
kinni kolbast
mille päramises
kolkas
ootamas on
tuluke
ilmalõpu
tuuleke

aga seda ootamatum
on me elu kaitsev katus
geobiouniversumi

ÜDIPIDI
ürte mööda
nabanöörist
sihti mööda
ilmaruumi
sügavikku

nurismaiselt
vallavaeselt
silmad pöörlevad
kui kettad
siseilma
kaemustesse

kaebustesse
kirgastusse
hinge ilu
hoidlasse
paremasse
vasemasse
varbasse
ja pöidlasse

üdipidi
ürte mööda
saladiku
jälile
jäljesse
mil pole mõõtu
igaviku konkusse

kordamööda
kordamata
paralleel-
maailmasse

JUHAN VIIDINGULE MÕTELDES
novembris 2006

seinal orvakeses
kurvakeses
särahtab
päikselaik
kui igavene tõde
õde igiaus
igavese kestvusse
mässitud
keebi või keerubi
kuldtriipudesse

-------------

igal pool mõtled
mõtete sangpommid iga hetke küljes
mõtled ja mõtledki ennast teisele poole pilvi
taevasse taevakesesse teispoolsusse igavikku

vaatad sealt alla
mõttekeskne ---
teie ikka veel sääl?

-------------

sünnipäevaks anti mitu raha
päris mitu, kui kord olla aus
pärast seda vaadata on paha
kuidas lehkab peldik [siia tuleb paus]

-------------

sünnist saati pärilikuks
tehti meie laul
sünnist saati pärilikuks
meie kõigi auks

-------------

tõuseb suitsu sambakene
taevaranna aol
tohletab see kambakene
kes kord oli jaol

-------------

ilm hämardub ja lumi härdub
kui inimene pikal nukral teel
veelviivuks piilub videvikku mardus
ja lõke viipab kaugelt eemale
justnagu hetkeks tuulepuhang veel
mu kannatusi määrib liivatuisu keel
ja üksiolekut ei puutu tema eal
vaid lahti kisub olemuse vead
ja kaugusesse kannab hinge keed
justnagu oleks olematud need

aeg minna
põgeneda
uinuda

et hetked
kaoks
jääks kaos
kus hulpida

uitviivul
iseenda
jaoks

PHYSICS

choir of strings

made simple as ever

branes the bones
bulk the flesh
particles the parts of the body
light - the messenger

forever

SÄÄLTPOOLT
seitsmendast taevast
juba seitsmendat ööd
seirab Juhan
mind
oma (k)avalal moel
piiludes kinnisilmi

kõik tulev on minev
ütleb
olgu muld teile kerge
ütleb

ja sirutab terekätt

on see kutse
või hüvastijätt?

KALJU

Kaljo Kiisa nälestuseks

ei tuult ei tuuletust
vaid sõber lõikehein

ei muret muretust
üksainus lein

jääsile kaljusein

Sügistormide lummaval rajul
otsida südametuult
kas pole liig pretensioonikas ajul
mil lehti pudeneb puult

Liig peen liiga juurtesse tungiv
ülikime puurpeenike hääl
kelle malbelt suunavat sundi
ei usuta ilma pääl

Ja ometi nõnda läheb
üle väljamõeldava jää
üksainuke inimvare
ja sinna kaugusse jääb

MUIDUGI
teie kõrgus on terve täiesti terve ja läbinisti mädand
mis parata hommegi pole meil vastuvõttu ja ilm täiesti raisus rajude kaisus
kaugete poide möllu peitunud
ära heitunud lollakaist kombeist küsida igal juhul igaks tarbeks igavesti allkirja
mis haihtub fooni kiiremini kui valgus
valgusetus on nii kombekas kana

minagi
olin Arkaadia teel
võileivake veel
silpsatas
hukkus
tirin ta järele
igatseb
kukkub

siin kaugel
kaugel kaugel
pisar laugel
üksinda

kükita

sest miin on juba läkitet
ja setud patused nii paksud hatused

ei toimu matus - täna juba oli
ja kogu koli prügimäele saadetud
kõik vanad albumid nii läbi vaadatud
et lausa häbi häbi häbi

lips läbi kõri
saatanmust
just just just just

vältida et välistada et väldata et vältida et välistada
et suure paugu piuksuni vastu pidada vastu pidada lõuad pidada
ja hambapastameres end täiesti uueks küürida varbast vaimuni
vaim vaibana taevasteni küündimas varvas puurimas naftamaardlat

uimastusuhkuses
tihnikuõõtsudelt
kerkida kohale
ilma ja maa

kõikidel
taolistel
puhkudel
muudmoodi
ei saa

alla kirjutada
maha istuda
maha kirjutada
alla lasta
maha lasta
süüdimatult
pikas pilkasuses pikas unes
pikas rivis puust pintsakus
vasak käsi poolenisti kivis
mälu krampis väikses nutsakus
Nuustakult veel korraks läbi põikas
häbi põletas ja pleekis puhvis juus
ammukadunuid kui nimepidi hõikas
kaotas okkad iga mänd ja kuusk
alla lasta maha kirjutama aega
mille kriime pole kogutud
mille vaevast pole tehtud laeva
mille nime pole jogurtil

kopp kopp maasse löö
liblikana läbi öö
lendle mudapilvena

liblik-kana köö ja möö
ikka läbi öö ja töö
filmina ja ilmena

kuni paistma hakkab MAA
milleta ei olla SAA

kärnase lambana konnana kukena
siruta tiivad ja ilane lõug
sirgena kuulina enesest uhkena
süüta kauguse tuline õud

tuuline tuhane puhastuv lõõgastav
iseenesest kerkiv kui kõu
suuline punane kohanduv õõvastav
iseendasse keriv nõu

tinase tutaka veritsev latakas
otsmiku juustes kui vihane täi
hõbedast kindaga antud matakas
aegade algusest pöörlev käi

vabadus vapruseks tigedus taustaks
aegade hapruses kaugusi vae
hoonete varemed otsekui austaks
sind kes sa eales püssi ei lae

sind kes sa laulad kui jumal on äratand
taevaste kooride väe sinu sees
sind kes sa iialgi pole käratand
jalad kel puusani mudases vees

ja kui taas lõpetad kaiguvad metsikud
laaned ja rabad ning Arktika jää
need on nii valla ja vabad ja üksikud
et ilma lõpuni sinna sa jääd

malbeid neitseid trepimademetel
turskeid reisi prinke rindasid
tulekoldeid eluasemetel
meeletuna tõusvaid hindasid

ainsal hetkel elusõõmu keerul
ärkasid
sinu sõber Madalainu Keerub
ütles et sa ilma märkasid

ilm sind vaagis pilusilmas saagis
ootas tooreid vägitegusid
saatus pinnis kaalus vaagis
sinu küntud kuldseid vagusid

alles hiljem hilja õhtul
siis kui tuul tõi
siis kui tõi ta
siis jah siis jah
sündsusi ja sündmusi

ilm see vaagis päike praadis
kaunilt kõlas kandle plinn
ei tea enam mitmes kraadis
peitis ennast elu õnn

malbeid neitseid prinke rindu
pilke murdmas meelt ja meest
olgu teilgi särtsu indu
et end hoida tee pealt eest

ei oota malbelt ootamatus
vaid räigelt sirge virutab
ei oota oota oota matus
ei aeglusta ei kiirusta

kusagil tuksub sõda
pommide surnuaed
sõda ei lähe mööda
vaen on kestvalt üks vaev

LILLEDE
SURNUAED
PRONKSSÕDURI
JALGEL

PÜSS IGAVESTI
PALGEL
ILMKÕRGED
LAED