Üksainus viiv
viib meeled
unustuse
teele.

Üksainus kiir
toob tagasi,
mis katki
läinud ammu.

Me peatada
ei saa
ta sammu.

Ei jaksa - hingeldab
Ei lasta minna
Ei lasta - hingeldab
Las hingeldab
Kesk linna
Tulesid ja vihma
Ei jaksa - hingeldab
Ei lasta minna
Ei omal ega võõral väel
On jäetud sinna
Üksi hingeldab
Las hingeldab
Kes laseks - Sinna

Minagi olin kord väikene mees ja päikene põles mu südame sees.
Nüüd olen saanud nii väikeseks, et olen iseenese päikeseks.
Mind keegi ei näe ega kuule ka, sest elan täiesti tuuleta.
Ja kui kord hakkabki sadama, siis panen otsemaid plagama.
Mida kiiremalt sammun, seda selgemalt näen, et eestlusest alles vaid silmade söed.
Oh mida sa sahmid ja mida ka põed tuleb ikkagi sellest, et raamatuid loed.
On saatanast salmid, päevavalgus on nöök, meiesuguste koht on üks pime köök,
kus huilgavad pannid, käib pottide kriisk ning valmib üks leotis, mis võidule viib.
Ei taha sa võitu, ei alistunut, kurgust trügib sul välja vaid valu ja nutt.
Aga keegi ei taha võidetut! Võimuväljadele on kõikidel rutt!
Mida teha, et maha suruda nutt ja näha päikeses kiirgavat võidelnut?
Tuleb minek ja kaugele alla (või üles) jääb Maa, teistel tuleb ta pinda jagada,
minul kauguse kiirendus ammu on sees - ei see ütle, kas tulev on ees
või hoopis tagantpoolt tulijad mind edasi minema susivad?
Need kiiruse sussid, mida jalast ei saa, mind panevad päiksena põlema
veel miljardeiks aastaiks ning selles ei saa küll saatant ennast süüdistada.

13. novembril 2013

EILSED VASTULAGE SILMAD
LAGI INGLIVALGE
PILK ÄRAMINEMISSE
VAIKUS
SULET LAUD
HELEVAIKNE HAUD

28. oktoobril 2013

ELU EI OLE PIKK
PALJU LÜHEM KUI ARVATI
KOGU ELAVA ELU
PLANKTONIMASS JA GEENID

23. OKTOOBRIL 2013

nädal nädala järel
näha kuis keha
aparaatide türannia all
väsib
kuhtub
kuivab jõuetuks
hingatamise vuhvat-vuhvat-klõks

ja
mina
saan
üksnes näha
silmi kerkivate pisarate
vikerkaart
peegelduste peeglit
kõrgusse vaatavate silmaterade
ühenduskanalit taevaste väljadeni

kui kaua veel?

13. oktoobril 2013

mina ootan
liisi ootab
matu ei tee pahandust

lauri ootab
ootab kass
tahab lahtist kapi ust

üle ilmamere vaatab
SEE, kel tuhat
lahendust

tuul ei anna mahedust
päike kiiskab majalt vastu
õhtune ja armuline

vastus viibib vaikuses

ei midagi uut -
hingatatakse

ei midagi uut -
ajusurm

sina ootad
tema ootab
ootamise osadus

täis on elu killukesi
iga mälusügavus

elavatel võtta
tardunutel võtta
igaviku rüppe

kass magab
nii tasa
aili magab
nii tasa
kummastki
õhk pisut liigub
õhk on neid täis
aju on nende kujusid täis
nii tasa kilkavaid kujukesi

mida me ootame veel
teeme neile pai
ja ohkame raskelt

otsekui kangestunult
ootuses ikka

20. septembril 2013, kell 11.49

kirvendavad tähelaevad
virvendavad taevad
meelemõistusele käivad
ootused ja vaevad

kellele on vaja seda
viimset täheprügi
kui on inimesel kadund
siinse ilma tugi

kui on katki sidemed
ja ütlemata sõnad
puruks elu pidemed
ja killunenud kõlad

muusika ei aita enam
inimlast, kes katki
tagasi vaid tahab tema
katkiläinud kätki

kass ei tea, mida teha
perenaine läks vägagi tavaliselt välja
laskis temagi ukse vahelt õuele
aga tagasi pole tulnud
pole tulnud pole tulnud pole tulnud
kui kaua võib ta mitte tulla
mitte tulla mitte tulla

oh tuleks ja silitaks pääd

esimene päev tundub, et see on uni
raske uni, mis kohe otsa saab
õnnelikult päevavalgusse maandub

siis saad aru et see on tõelus
südameasi
truuduse instrument
ookeani kohin akna all
rahustavalt äratav

ärkamine on järgmine vaatus
mis kaugusest veel ära ei paista
mille lootuse luited võivadki jääda kaugele

ei paista ära
ainult kõrvus kohiseb lõppematu
ookean

18. septembril 2013. a.

chosen past
remaked biography
social change
self-awareness
democratization
mass-media
sensitivity
memorizable events
globalization
life projection
otherworldlyness
protective wall
wormholes
between universes
affinity
symmetry
spherical silence
educational regress
chosen struggle
into death

12.09.2005 Torun

                                              igaviku piiril
kärbes                                                                                ämblik
istub                                                                                   seirab
taldrikul                                                                              seinalt
                                        sein saab taldrikuks
                                        taldrik saab seinaks
                                             
                                                   ämblik
                                                    imeb
                                                  kärbsest
                                                  elumahla

                                                 kärbsepirin
                                                   igaviku
                                                    piiril

mahl                                                                                     ämbik
seedib                                                                                   mõnuleb

kärbse-                                                                                 kärbse-
korjus                                                                                   hingeke

                                                      igav
                                                     tegev
                                                     igavik

Gödeli ringaeg
Möbiuse lintring
Elu elatavus
Ülepea
Allavoolu
Pisikupesa
Pistriku karje
Karge põhjamaatuul
põikab põue
Lõikab unustuse niit
mälestused pooleks
Need mis meeles
ja need mis juba läind
tännapoole
Linnuteed
Mälestuste mälestustele
polegi enam kohta
kõrge päikese
all
Hall jaanipäev peatselt käes
Meenutuste konveier katki
ei lähe
Loksutab ja logistab
ilmalõpuni välja

23.06.2013

tänagi päike paistab ja tuul puhub
oksad ja lehed on liikumises
keegi vaatabki taevasse
aga ilm ei vasta
ilm ei vastuta
elupõhiküsimuste eest
vaid varjub tuulde ja pilvedesse
ning päikese tuumasõtta
mille lõpp õnneks veel ei paista

magnettormid tulevad ja lähevad
meeleolud koormavad hingi
ning siinsamas lähedal/ kaugel
konnake põõnab päevaund
laste hääled kanduvad tuulega kaugele
päike paistab ning meelele vajub rahu
nagu vanasti
vana
sti
i
ammuenneeelolevat äikest

mudelkatsed vastavad ettekujutusele
aga elu mitte ikka mitmed käänud ja
urkad kus viibidagi raske tõusevad
meelele või otse kõrvale ning nende
eest pagemine võtab kogu võhma
keegi ei hooli keegi ei hoolitse pane
tähele ega i-le täppi peale sest võtab
kogu võhma ja pageb keset keeletuid
maastikke tuulekohina saatel tulevihina
poole maastik on täis põletavaid ronte
ja konte krigiseb varvaste all kuniks
tõrvik on süüdatud minek on uhke
ja vaba ja uljas ja eneseteostus piiride piiril

Noojah

maakera sees on tihke valge auk,
kust inimkond elueliksiiri hingab.
Varsti on jälle musta augu kord,
aga meie jõuame eest ära.
Paikneme eetrisse ja sahiseme universumi äärele.
Seal päike ei paista, aga linnud laulavad ikka.

29. jaanuaril 2011

Hää aeg

võtab end kokku ja 
maandub tasandiliseks - 
kust küll see uus mõõde kerkib? 
seestpoolt sisimast sisemikust isesusest isepäi seni 
kuni aegruum kusagil seina najal oma olemist vaeb ega saa singulaarsusest lahti. 

Sisse-välja hingamise ajal seda agooniat pole.

17. detsembril 2010. a.