Wednesday, February 04, 2015

liikumatus liigutamatus
tuim iga meelelible
aga luule ei tule
ei kiirusta
ega kallista

luule ei lehvitagi enam
tal on oma asjad ja armud
ta on suureks kasvanud
armastusväärseks
armutult armulikuks

lennutee kõrgustes on tal väike osmik
kus ta vaimustunuid vastu võtab ja läbi nahutab
keegi ei laena, ei müü, ei kaaperda mulle lennukit
et temani ulatuda

varjukujudest elatun
suitsust ja viirukist
laon oma doominomajakese kokku
iga tuuleiil lööb ta uppi
armast tuuleke päästja ja karistai
võta luule oma õhkudesse
las ta sirutab oma käekest
et saaksin ära suudelda sinna takerdunud ebeme

aga tuul vaikib tormi ei tule
ja luule sahistab tasaette ettetasa
oma kõrges kauguses

minul hakkab külm ja ma lähen ahju peitu
lõõman seal omaette et sooja saada
ning mõtteid taas luulekese lainele sääda

headaega süside keskelt headaega suure paugu hetkest
praegu on avatud valge augu tummine tunnel
ehk peaks ära kasutama
järsku viib otse luule õuele
sõnakõuede keske-ella, taara tammiku tagaje
ei suuda paigast tõugata
täismalmist minarett
kuikaua suudab lõuata
üks lihtne pronksist kett

ja ujuda kas vastu vett
on tegu tarmu väärt
või hoopis lasta kanda end
on ihalduse äär

Monday, February 02, 2015

Jaksu ja meelt
hoidmas sel teel
kõik seda naist, seda meest!

Mälestus tõuseb me seest
ega rauge.
Laine on kõrge kui huige -
mõistuseväline kiirg.


1.02.2015