liikumatus liigutamatus
tuim iga meelelible
aga luule ei tule
ei kiirusta
ega kallista
luule ei lehvitagi enam
tal on oma asjad ja armud
ta on suureks kasvanud
armastusväärseks
armutult armulikuks
lennutee kõrgustes on tal väike osmik
kus ta vaimustunuid vastu võtab ja läbi nahutab
keegi ei laena, ei müü, ei kaaperda mulle lennukit
et temani ulatuda
varjukujudest elatun
suitsust ja viirukist
laon oma doominomajakese kokku
iga tuuleiil lööb ta uppi
armast tuuleke päästja ja karistai
võta luule oma õhkudesse
las ta sirutab oma käekest
et saaksin ära suudelda sinna takerdunud ebeme
aga tuul vaikib tormi ei tule
ja luule sahistab tasaette ettetasa
oma kõrges kauguses
minul hakkab külm ja ma lähen ahju peitu
lõõman seal omaette et sooja saada
ning mõtteid taas luulekese lainele sääda
headaega süside keskelt headaega suure paugu hetkest
praegu on avatud valge augu tummine tunnel
ehk peaks ära kasutama
järsku viib otse luule õuele
sõnakõuede keske-ella, taara tammiku tagaje
Wednesday, February 04, 2015
Subscribe to:
Posts (Atom)