tudeng, kes lubas, ei tulnud
midagi pole olnud
seegi, mis meenub, pole
niiväga vana ja kole
keski, kel suured kõrvad,
seisab kusagil kõrval
seisab ja piidleb üha
kas mäe tagant paistab püha
või tõuseb kuu otseloodis
(kes ta hõbedast kuuliga laadis)
ja tõstabki püssi palge
kuul kihutab vahelt jalge
jätab endasse täitmatuse
ja vilistab läbi kuse
mille ise esile manas
kui kuu poolt eemale plagas
et õnnega pooleks saada
üks hilisõhtune saaga
kus kuu tõuseb taeva, üksi,
ning hirm märgab püksid

+++

olles kirjutanud
paar teadusmõtet
luuletuseks
hingan kergendatult
sest küll paber kannatab kõik

24. veebruaril 2008. a.

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga retke suhestus teise retke on ime
iga katme suhestus teise katme on ime
iga matme suhestus teise matme on ime

iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime
iga hetke suhestus teise hetke on ime

saab kasuahneks
kasutuimgi püüdlus
kui aju kirestub
ja äri kirkub

2. aprillil 2008. a.

minu asi on
jälgida ja järeldada

jälgida ja järeldada
kuni
midagi terendab
helgib ja huikab ja tuikab
tuleleegina tuletub
tiku süütamise rituaalist

või vähemalt
võimalus tuletada
jälgimise ja järeldamise
järelmit

järelkäru
mil pole saba ja rattaid
ent mis nii kenasti sobitub
loojangu leeki

15. aprillil 2008. a.

TÜHJUS EI KUULE

elektron ja positron
maailm ja anti-maailm
annihileeruvad
(suunurgad rõõmsalt elevil)
ega anna end näole
muul kujul kui suigutava
sillerdava, tagamõtteta
valgusena

unehämarus üll
tähistaeva teki sisse mässituna
kihutab valgus
oma ainuvõimalikul kiirusel
(Wikipedia andmeil 299 tuhat 796 km/s)
aja algusest
aja lõppu
teades kogu aeg
kristallselgelt
et aega pole olemas
(vt Julian Barbour "The End of Time")

30. aprillil 2008. a.

Tallinna all-linn
külvatakse täis klaaskaste.
Paha hakkab nii sees kui väljas -
aatriumites ja väljakutel.
Kas see on uus Ülemiste Vanake
kes klaasiga uputab?

30. aprillil 2008. a.

IGA RÖÖBASTEEL
TRAMMILE VASTU
JOOKSJA
POLE ENESEHÄVITAJA


KÕIK, MIS ON TÕLGITAV,
TULEB ÜLE TÕLKIDA

TÜHJUSE
VALGE LEHT
(TABULA RASA)
POLE VAAKUUM

13. mail 2008. a.

Tuulile

Kui ei saa öelda, siis vaikigem
Kui ei kosta, siis kikitagem kõrvu

Küll kõrgus kostab, kui kord võtab vaevaks
ja muudab kuulmatuse lumivalgeks laevaks

mis võtab pardale meid
sõnatuid ja suutuid


KÕIK muutub igaviku toel ja kutsel
kui suudame veel olla kuuldel
kuudel mis süvendavad mäletuse jõe
kust kuuldub kutse läbi pilkasuse nõe
küll lapse, kaaslase, küll tuttava, küll õe

kummastumata kummitust kuulata isepäist
pärast ei lahti saa tuuletust jäärapääst õhkab mis jäist
olemust olemist stringide kilamist kosmose ruumide kõlamuis
kõlatuis

kaugusest lahtisaand ajad ja mälude setted enam ei ulatu
lihani luuni ja ajju mässunud rajju ja uputund sademevette
tõusevad lummuslik tegelikult su ette ja retke jätkavad teised
kel polegi sinuni asja

ühtegi astjat ei jää sinust kõlksuma kaevaja kühvlite vastu
ainumalt tühine hingeke tühermaa tuulte käes vaarub ja viimaks
lööb valusalt peadpidi müüri mis äkki on kerkind
selgi pole sinuga suuremat asja

manavikku
taluvikku
vastu taevast
suurel reedel
vastu varvast
kiviga
hakates kui
minema
haarates kui
kinni kolbast
mille päramises
kolkas
ootamas on
tuluke
ilmalõpu
tuuleke

aga seda ootamatum
on me elu kaitsev katus
geobiouniversumi

ÜDIPIDI
ürte mööda
nabanöörist
sihti mööda
ilmaruumi
sügavikku

nurismaiselt
vallavaeselt
silmad pöörlevad
kui kettad
siseilma
kaemustesse

kaebustesse
kirgastusse
hinge ilu
hoidlasse
paremasse
vasemasse
varbasse
ja pöidlasse

üdipidi
ürte mööda
saladiku
jälile
jäljesse
mil pole mõõtu
igaviku konkusse

kordamööda
kordamata
paralleel-
maailmasse

JUHAN VIIDINGULE MÕTELDES
novembris 2006

seinal orvakeses
kurvakeses
särahtab
päikselaik
kui igavene tõde
õde igiaus
igavese kestvusse
mässitud
keebi või keerubi
kuldtriipudesse

-------------

igal pool mõtled
mõtete sangpommid iga hetke küljes
mõtled ja mõtledki ennast teisele poole pilvi
taevasse taevakesesse teispoolsusse igavikku

vaatad sealt alla
mõttekeskne ---
teie ikka veel sääl?

-------------

sünnipäevaks anti mitu raha
päris mitu, kui kord olla aus
pärast seda vaadata on paha
kuidas lehkab peldik [siia tuleb paus]

-------------

sünnist saati pärilikuks
tehti meie laul
sünnist saati pärilikuks
meie kõigi auks

-------------

tõuseb suitsu sambakene
taevaranna aol
tohletab see kambakene
kes kord oli jaol

-------------

ilm hämardub ja lumi härdub
kui inimene pikal nukral teel
veelviivuks piilub videvikku mardus
ja lõke viipab kaugelt eemale
justnagu hetkeks tuulepuhang veel
mu kannatusi määrib liivatuisu keel
ja üksiolekut ei puutu tema eal
vaid lahti kisub olemuse vead
ja kaugusesse kannab hinge keed
justnagu oleks olematud need