Tuulile

Kui ei saa öelda, siis vaikigem
Kui ei kosta, siis kikitagem kõrvu

Küll kõrgus kostab, kui kord võtab vaevaks
ja muudab kuulmatuse lumivalgeks laevaks

mis võtab pardale meid
sõnatuid ja suutuid


KÕIK muutub igaviku toel ja kutsel
kui suudame veel olla kuuldel
kuudel mis süvendavad mäletuse jõe
kust kuuldub kutse läbi pilkasuse nõe
küll lapse, kaaslase, küll tuttava, küll õe

kummastumata kummitust kuulata isepäist
pärast ei lahti saa tuuletust jäärapääst õhkab mis jäist
olemust olemist stringide kilamist kosmose ruumide kõlamuis
kõlatuis

kaugusest lahtisaand ajad ja mälude setted enam ei ulatu
lihani luuni ja ajju mässunud rajju ja uputund sademevette
tõusevad lummuslik tegelikult su ette ja retke jätkavad teised
kel polegi sinuni asja

ühtegi astjat ei jää sinust kõlksuma kaevaja kühvlite vastu
ainumalt tühine hingeke tühermaa tuulte käes vaarub ja viimaks
lööb valusalt peadpidi müüri mis äkki on kerkind
selgi pole sinuga suuremat asja

manavikku
taluvikku
vastu taevast
suurel reedel
vastu varvast
kiviga
hakates kui
minema
haarates kui
kinni kolbast
mille päramises
kolkas
ootamas on
tuluke
ilmalõpu
tuuleke

aga seda ootamatum
on me elu kaitsev katus
geobiouniversumi

ÜDIPIDI
ürte mööda
nabanöörist
sihti mööda
ilmaruumi
sügavikku

nurismaiselt
vallavaeselt
silmad pöörlevad
kui kettad
siseilma
kaemustesse

kaebustesse
kirgastusse
hinge ilu
hoidlasse
paremasse
vasemasse
varbasse
ja pöidlasse

üdipidi
ürte mööda
saladiku
jälile
jäljesse
mil pole mõõtu
igaviku konkusse

kordamööda
kordamata
paralleel-
maailmasse