kunagi unustati mind kolikambrisse
kui välja sain oli maailm sootuks uus
igal platsil kasvas maja igast aknast kiikas
mingi jobu kel kõrvust tilpnesid juhtmed ning
huul oli rullis mingi mikrofonilaadse seadme
raskusest
rõskusest
kõnelemata sest kolikambri vaikne ja mahe kliima
oli mu ära rikkunud pistes ajju pisukese teadmise
et inimeste keskel on omasem on mõnusam soem
nende soerdite keskel küll mitte mõmisesin oma
elukoliurkasse naastes
kesteebselgeks teebkesselgeks selgekskesteeb
jäigimukõrvu jälgimukõrvu neisse on kaktuselised
mikrofonilaadsed oma pesa teinud käi veel väljas
Friday, May 28, 2004
minugipärast võib maailma
ududesse matta
ja mustad augud
skafandritesse ajada
ikka ei jõuta
õigeks ajaks
pärale
ning maailmakahi
võtab võimust
ilus vaatepilt
suurejooneliselt
tappev
kaugelt lausa surmilu
valgete täpikeste
vaevumärgatav
elu
mis kohe on suits ja lõõm
ja kõikjale ulatuv pudemete
laam
milles kahlates
võib Päikseni jõuda
et põleda tema veel heledamal
kehal
elektronide vooks
mille pidetus on tuntud
ududesse matta
ja mustad augud
skafandritesse ajada
ikka ei jõuta
õigeks ajaks
pärale
ning maailmakahi
võtab võimust
ilus vaatepilt
suurejooneliselt
tappev
kaugelt lausa surmilu
valgete täpikeste
vaevumärgatav
elu
mis kohe on suits ja lõõm
ja kõikjale ulatuv pudemete
laam
milles kahlates
võib Päikseni jõuda
et põleda tema veel heledamal
kehal
elektronide vooks
mille pidetus on tuntud
Subscribe to:
Posts (Atom)